Tag Archives: Svaneetia

11. päev. Ghebi

Matka viimane päev, väljatulek, on alati sihuke nõme päev. Tõenäoliselt on sul seljakotist otsustavalt siiber. Kõik mis on katki, hõõrdunud või valutab, teeb seda kogu raha eest. Ja siis veel see teadmine, et pidu on läbi ja kojuminek ees. Ei rõõmusta. Mul oli küll nii.

Hakkasin liikuma küll alles siis kui päike kõrgel, kuid hollandlased jõid oma järve ääres alles kohvi kui neist mööda astusin. Peatselt asendas teerada üsna selgesti jälgitav vana vankritee ja minek läks üsna lihtsaks, olgugi, et siin-seal tuli veel võidelda džungliga.

2016-08-20 09.30.30.jpg

Džungel

Õnneks oli sellest taas läbi läinud me hobustega grupp ja korralikud rajad sisse murdnud. Veidi madalamal algasid võimsad laialehised metsad, kus võsa asemel kasvasid ajuti tohutud põlispuud.

2016-08-20 10.15.28.jpg

Vana vankritee põlismetsas

Vahetult enne orgu jõudmist tuli mulle vastu neli noort grusiini teel Zeskhosse. Esimese asjana küsisid nad mult, ega ma ole näinud ühte noort Gruusia paari. Olla samal marsruudil juba neljandat päeva kadunud, otsingud käivad. Ei näinud paari ega otsijaid, kui just see saladuslik hobustega grupp otsimisega ei tegelenud. Kaduma jäi see paar siis praktiliselt samal ajal kui minagi rajoonis olin.

Rioni org on kaunis, lihtsale astumisele pakuvad vaheldust mõned jõeületused, mis ühes kohas nõudsid jalgade märjakstegemist, mujal oli lihtsam. Mõnel pool oli koguni sild peal. Tinglikult. Hiljutise suurvee jäljed olid kõikjal ilmsed.

2016-08-20 13.09.48.jpg

See on sild. Et kui muidu aru ei saanud…

Esimene asustus teel on õigupoolest tilluke Brili küla. Majadele lähenedes kuulsin kohe mingeid kentsakaid hääli. Lähemal uurimisel selgus, et ühe osmiku ukse-esises varjualuses istusid kaks harpüi… vabandust, kosmosemu…, vabandust vanadaami ja hüüdsid mind. Miskipärast kippus mõttesse mingi stseen Durrellilt. Aga OK, no kui öeldakse zahodi, tuleb minna.

Leib ja tomat toodi lauda. Vestlus oli keeruline, sest proua teadis vene keelest vaid üksikuid sõnu. Igatahes kauples ta minult välja paar valuvaigistit, selleks Oscari vääriliselt peavalu etendades. Noh, mul neid õnneks kuigi sageli vaja ei lähe ja vanu inimesi tuleb aidata. Mõned patareid läksid samuti loosi. Juustu vastu tahtis ta sunnik saada mu matkakeppi. Ma loll taipasin alles pärast, et mu katkine kepp oleks talle käranud maa ja ilm, Tallinnas pole mul sellega enam niikuinii midagi teha. Kahju, et kosmosemutid pilti teha ei lubanud, koloriiti oli neis kõvasti.

Raja viimased kilomeetrid olid juba heal teel ja tülpimus oli täielik. Nii ei pannud ma sugugi vastu kui kuskilt karjamaadelt tulev auto peatus ja mu Ghebisse poe ette viis. Poemaadam on seal vist ka ainus majutuse pakkuja. Ghebi on seejuures kõige kallim koht kuhu ma Gruusias sattusin. Kuigi ehk oli viga selles, et matka lõpust lööduna polnud ma enam kauplemisvõimeline.

Kui maadamilt pesemisvõimaluse kohta küsisin, ilmnes, et dušši majas pole. Näinud noori suurte saunalinadega mööda jalutamas, küsisin, kas kuskil on ujumiskoht. Jaa, jaa, väga soe vesi on! Soe mai ääss, aga liustikust saadik oli see siiski juba oma kümme kilomeetrit päikese käes voolanud. Hirmus mõnus, ehkki üle 20 sekundi ma seal vastu ei pannud. Oleks ma sellest kohast varem teadnud, poleks poemaadamiga jändama hakanudki vaid telgi samasse üles löönud.

2016-08-20 17.37.40.jpg

Suplemiskoht. Vett umbes põlveni.

2016-08-20 17.49.38.jpg

Ujumiskoha kõrval oleks kõvasti tegemist meie boulderingu-sõpradel

Õhtu lõpetas vanem, väga head vene keelt rääkiv taat, kellega poes istudes ja õlut limpsides kohalikust ajaloost, mägedest ja niisama elust ja inimestest rääkisime. Mõned plaanid jäid sellest igatahes edaspidiseks kuklasse kumisema.

2016-08-20 17.58.17.jpg

Ghebi peatänav

2016-08-20 17.59.30.jpg

Vaade peatänavat pidi poele, mis on kardetavasti kõige uhkem hoone kogu asulas. OK, teisel pool jõge on ka üks vana torn säilinud, heas korras ja kasutusel (Ratšas olid need elamiseks, erinevalt Svaneetiast, kahjuks on suurem osa lammutatud)

2016-08-21 07.30.03.jpg

Järgmine hommik poe ees. Sellest marsast jäin ma maha.

10. päev. Vatsitsveri kuru

Hommikul pakkisin asjad ja jätsin Migueliga hüvasti. Kirjelduse järgi pidi jõeületuseni olema umbes tunni aja tee suuremate tõusudeta ja kuna kõik oli märg, panin kohe saabaste asemel jalga sandaalid palja jala otsas. See oli rumal viga. Esiteks said teispool jõge saapad niikuinii kohe märjaks, teiseks järgnes rõve võitlus džungliga, igasugu pikad ohaka- ja lillevarred armastasid ümber jalgade väänduda ja õhtuks oli mul jalgadel korralik ja valus lööve koos üsna vastikute marrastustega. Suur rada käis vaheldumisi jõe äärt ja džunglit mööda ning kadus üsna varsti käest. Ületuskohale jõudsin läbimärja ja tigedana. Ei olnud raskele kurule hea algus.

Leidsin mõnusa ületuskoha, see läks vaevata.

2016-08-19 10.00.58.jpg

Sealt põõsatuti ülest sai mugavalt üle

Edasi ütles kirjeldus, et järgida tuleb jõesängi, kuni mingil hetkel pöörata lääne suunas. Jõgesid tuli sealt poolt paraku kaks. Panin koti maha ja läksin luurele. Ülemise lisajõe kõrget kallast mööda tundus minevat midagi rajalaadset, kuid see oli üsna nõrk.

2016-08-19 10.01.05.jpg

Vaade ületuleku kohast jõge pidi üles. Mind jäigi purema kahtlust, et sealt ülaltpoolt oleks alpi aasu pidi hoopis vähema vaevaga üles saanud

Otsustasin siiski proovida. Paarsada meetrit hiljem jälg kadus ja selleks ajaks olin jõudnud alumise, pisema ojakese kaldale kõige ropemat sorti džunglisse. Ette rutates võib nentida, et tegelikult tulnuks mul siit ojasängi laskuda ja edasi ronida. Selle asemel pöördusin alguspunkti tagasi ja asusin uut teed otsima, sedakorda väiksema lisajõe teiselt kaldalt. See oli loll viga. Peatselt võitlesin veel hullemas džunglis ja võsas. Korraks jõudsin ojasängigi ja avastasin selle äärest suure grupi jäetud raja. See paraku tuli peatselt voolusängi tagasi ja sealt uuesti väljumise kohta mul leida ei õnnestunudki. Kui siis jõudsin väiksema koseni, valisin möödaronimiseks läänepoolse, vasakkalda. ee oli jälle vale otsus. Kõrgust oli nüüd nii palju juurde tulnud, et alustaimestikku ilmus matkaja suur sõber rododendron. Rodode puitunud varred lamanduvad nimelt allamäge, et lumi neilt lihtsalt alla saaks libiseda. Rodonõlvast üles trügida on pehmelt öeldes raske. paremat mul ka üle ei jäänud. Kokku kestis see võitlus džungliga tõusu alustamisest oma 3-4 tundi. Lõpuks jõudsin kurnatuna taas oja äärde ja oma asukohast kõrgel kaldal märkasin oja orus lihtsamat liikumisteed. Sinna jõudmiseks pidin küll tublisti laskuma. Kui ma siis rohulapile maha istusin (siin hakkas suur lopsakus tasapisi taanduma), silmasin alt lähenevat hollandlaste kolmikut.

Ilmnes, et nende GPSi järgi olen täpselt õigel rajal. Rada või ei, siin ei olnud ainustki inimjälge, ainustki murtud rohuliblet. Kustkaudu radu teinud suur hobustega grupp oli läinud, jäigi teadmata. Hollandlased olid näinud mind hommikul jõge ületamas, kuid seejärel ise kõige oma GPSiga ära eksinud, mis minu jaoks oli küll tõesti õnnelik õnnetus. Edasi liikusimegi mööda ojasängi, mis tasapisi madalamaks muutus, kuni rodonõlvad ümberringi lõppesid ja eespool paistis selge paremale, lääne poole harjale viiv rajajälg.

2016-08-19 15.29.22.jpg

Lõpuks ometi ojasängist väljas, teel harjale

Tagantjärele targana tulnuks algusest saadik minna ojasängis – see tundus mulle kogu aeg hullu ideena, sest kivid olid ogaralt libedad. See oja oli ainus koht, kus mu saabastel pidamist absoluutselt ei olnud.

2016-08-19 15.29.31.jpg

Paremale, lääne suunas viis selge rajajälg

Üleval, alpi aasadel võis siin-seal eristada ka vana vankritee jälge, kuid liikuda oli nüüd imelihtne ka väljaspool rada. Ronisime kurule ja tegin lõpuks hilise lõuna. Hollandlased minuga seltsida ei soovinud ja pidasid oma lõunat teisel pool suurt kaljut. Nad hakkasid ka üsna kähku uuesti liikuma ja olid juba kurule järgneva harjalõigu lõpul, kui mina taas jalad alla võtsin. Harjarada Sasvano järvedeni on lihtne ja pööraselt ilus.

2016-08-19 17.35.30.jpg

Siit läheb rada harja mööda, keerab siis taamal olevale harjale ja laskub sedamööda Sasvano järvede juurde

Püüdsin aeglaselt liikuvad hollandlased peatselt uuesti kinni. Nende tüdrukul olid nimelt jalas libedad linnatennised ja seetõttu liikus too teosammul. Paraku hakkas lõpulaskumisel tunda andma mu hüppeliiges, mida ma küll otse väänanud ei olnud, kuid ilmselt hakkas koormust liiga palju saama.

2016-08-19 18.04.08.jpg

Rioni org

Nõnda siis jäin laagrisse ülemise järve äärde, mille vesi on sogane ja keetmata juua ei kõlba. Hollandlased laskusid hoopis ilusama väikese ja selgeveelise alumise järveni. Laager oli mul sellegipoolest ilus, taevas oli ainsa pilveraasuta ja Ghebi poolt harja tagant välja roniv täiskuu täiesti maagiline.

2016-08-19 18.24.44.jpg

Õhtu jõuab ja laagrisse asumisega hakkab kiire

2016-08-19 18.51.17.jpg

Laagri vastas üle Rioni oru veel mõned kolmetuhandesed. Aheliku taga on juba Venemaa.

2016-08-20 06.37.29.jpg

Ülemine Sasvano järv

9. päev. Tsenitskhali org. Pesupäev.

Tsenitskhali oru ülaosa on asustamata, kohalikud käivad siin vahel vaid kala püüdmas. Juba ette hoiatati mind, et org pidi kubisema karudest, nõnda hoidsin silmad lahti, lootuses mõnd näha. Asjata, teadagi. Siinpool Lapuri kuru muutus ka maastik. Svaneetia napi taimestikuga aasade asemele tuli ühtäkki meeletu lopsakus ja kolmemeetristest karuputkedest, üle pea ohakatest, nõgestest, rabarberi mõõtu paiselehtedest ja mitmesugustest lilledest koosnevad tihnikud, kus nähtavus on null ja läbiminekuks oleks vaja korralikku matšeetet. Lisaks kase- ja lepavõsa, kus abi pole sellestki. Kogu see võpsik on märg ega kuiva täielikult ka päikselise ilmaga, liikudes oled ka ilusa ilmaga juba hetke pärast läbi ligunenud. Džunglist pääseb vaid päris harjade ülaosas.

2016-08-18 09.50.15.jpg

Vaade orgu mööda üles. Rada kurule viib paremal oleva metsase nõlva tagant, kuru ise paistab metsase nõlva kohal

2016-08-18 09.50.20.jpg

Kuskil seal peaks olema ka teine tee kurule, kunagine vankritee Svaneetiast Ratšasse. Kirjelduse järgi pidada olema liikumiseks liiga järsk, ehkki eemalt vaadates tundus hari igati läbitav. Jäi proovimata

 

Leidsin mingi suurema, ilmselt hobustega liikunud grupi üsna värske laagrikoha ja otsustasin teha puhkepäeva. Esiteks tuli enne järgmist kuru taastuda eelmise päeva üleelamistest, teiseks olid vähesed vahetusriided nüüdseks lootusetult läbi higistatud ja hädasti oli vaja teha üks pesupäev. Ilm muidugi mõnitas, pea kogu päeva oli pilves, vahepeal sadas, ja pestud asju lõpuni ära kuivatada ei õnnestunudki. Ühtlasi õnnestus enam-vähem kasutuskõlblikuks muuta murdunud matkakepp. See oli nüüd küll paarkümmend sentimeetrit lühem kui teine, aga tõusudel endiselt kasutatav.

2016-08-18 10.06.33.jpg

Jah, siit läheb “suur rada”. Ei, ma ei kükitanud, ei, see pole nõlv, kõik ongi nii kõrge

Hommikul tegin ka väikese luureretke, selgitasin välja, kustkohast liigub rada ülesjõge, Vatsitsveri kurule tõusva raja ja jõeületuskoha poole. Pikemalt käia polnud siiski himu, vaevalt saja meetri järel olin läbimärg. Pealegi oli näha, et see suurem grupp on jätnud endast tugeva raja ja eksimist karta ilmselt pole.

Nõnda päevitasin mõnusasti kogu päeva ja logelesin mõnuga. Pärastlõunal tuli Lapuri poolt kolm hollandlast, kaks meest ja naine. Lootsin, et jäävad laagrisse ja saan homme nendega koos üle kuru minna, aga nad tahtsid laagerdada kuskil kõrgemal, ületuskohale lähemal. Õhtu eel saabus Miguel, kes matkas Ghebist Mestiasse, ehk vastupidises suunas minule. Tema lõi mu kõrvale telgi üles. GPSile vaatamata oli ta Vatsitsverilt laskudes ära eksinud, mingeid üsna vastikuid laskumisi teinud ja Lapuri kuru pärast nüüd üsna mures. Rääkisin talle, mida teadsin, tegime kõikjal kasvavast mündist teed ja ööseks laenasin talle tahvelarvuti elustamiseks oma kasutuks muutunud akupanka. Tšatšast ta ei hoolinud, kurtis, et seda on juba niigi paljuvõitu saanud. Oli mingis väikeses külas süüa ostma läinud ja kahe kohaliku, isa ja pojaga, tšatšat jooma sattunud. Paraku jäänud kostitajad ühel hetkel magama, Miguelil ei jäänudki muud üle kui kallata omale viimane reispass ja edasi astuda.

2016-08-18 12.26.57.jpg

Pesupäev

Tsenitskhali org on ka järjekordne näide Geolandi trekking-kaartide kasutusest. Nende järgi pidi jõeületuskoht olema kohe mu laagri all ja rada ülesvoolu kulgema jõe vasakkaldal. Põguski vaatlus ütles, et laagri all, vahetult pärast suure lisajõe ühinemiskohta jõe ületamine on totrus (mullu olla siin üks soolomatkaja jõeületusel surma saanud) ja oru teine kallas nii järsk, et seal mingit rada olla ei saa. Kasu oli kaartidest vaid oma asukoha kõige üldisemal määramisel.

8. päev. Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Lapuri kuru.

2016-08-17 06.27.41

Tsana

2016-08-17 06.28.00.jpg

Hommik oli võluvalt udune. Asutasin üsna kärmelt minekule ja klõpsisin teel pilte kummituskülast udus. Passisin grusiinide Geolandi kaardil olevat otselõiget, aga nagu nende trekking-kaartide puhul tavaline, on kogu info autoga sõidetamatute teede kohta seal vale. No enam-vähem kõikjal kus vaatasin, võin takkajärgi targana öelda. Sihukese kaardi ja kompassiga asusin minema läbi kahe vähekäidava kuru marsruudi kõige raskemale osale. Hää et ma seda ise ei teadnud. Otselõiget ei tulnudki, Zeskhosse marssisin mööda suurt teed. Seegi oli piisavalt järsk ja kui lõpuks külla jõudsin, oli päike juba kõrges.

Hakkasin kaaluma, kas Lapuri kuru on täna ikka jõukohane või pole ehk vaja rabistada. Igaks juhuks astusin ühte suuremasse majja, et kella küsida. Ukse peal oli noorem naine, kes mõistis mu üllatuseks täitsa ingliskeeli öelda, et kell on 11.02. Seepeale ilmus uksele noormees ja kutsus sisse. Sees oli laud juba kaetud. Kas hommiku- või lõunasöögiks, ma ei tea, aga minu ette ilmus taldrik, sinna kõvasti kartulit, mingit mõnusat baklažaanimöginat, suluguni ja pisut lihalistki. Ilmnes, et seltskonnas on kaks külalist Tbilisist, ülejäänud 6-7 inimest olid rohkem või vähem kohalikud (Zeskhos on 4 püsielanikku) ja nüüd hakkasid käima toostid, ikka hää valge veiniga, mis peremehe sõnul spetsiaalselt Kahheetiast toodud. Nõnda veeres aeg tunnikese või isegi kaks, kuni ma lõpuks vastutoostiks sõna võtsin ja taas liikuma hakkasin. Kuru all on ilusad väljad, rääkisid mehed, sinna on kilomeetrit viis, pane end seal laagrisse, homme lähed üle. Mõistlik. Karjusehüttide juurest keerad jõest eemale, sealt läheb lehmarada, edasi mööda ojasängi üles kuruni, ütles kirjeldus. OK, kõlab lihtsalt.

Hütid leidsin, keerasin. 2016-08-17 13.05.36Lehmarada justkui polnud, olid auto jäljed. Need hoidsid üsna mu vasakule käele jääva harja ligi. Vaatasin Geolandi kaarti. Rada peaks tõepoolest harja lähedalt minema. Läksin siis auto jälgi mööda. Telkimiskohti justkui oli, aga kohe taipasin, et vee olin unustanud alt jõe äärest võtta. Oli see nüüd Kahheetia veinist või muust, aga kuru väga kole ei paistnud ja otsustasin üle minna. Võsa segas küll nägemast, kus õigupoolest see kuru mu ees seisval harjal on…

Auto jäljed lõppesid peatselt voolunõvas. Siinkandis oli suve algul kõvasti sadanud ja nüüd tuli nõlvadelt alla päris vägevaid voolujälgi, uhtorge ja rusu. Asusin mööda voolunõva ülespoole teele. Nõvast sai varsti jäärak, mille kaldad olid täis tihedat, pea läbimatut võsa ja vaateväli kahanes olematuks. Jäärak läks üha sügavamaks ja järsemaks, juba tuli ette ronimislõike, mis ca 25 kg seljakotiga polnud enam mõnusad. Leidsin ühe koha, kus mõningase akrobaatikaga õnnestus jäärakust pea püstloodis nõlval välja saada. Harjani oli veel kõvasti minna, kuru täpsest asukohast polnud ikka veel korralikku ülevaadet. Pressisin edasi. Venelastel on ütlemine, et pizdets hiilib ligi märkamatult. Nii täpselt läkski. Ühel hetkel jõudsin punkti, kus tekkis ülevaade kurust. Ilmnes, et olin juba kurusadula kõrgusel, paraku sellest hea mitusada meetrit vasakul. Nõlv oli väga järsk pinnasenõlv, kus saabas pidas kehvasti, suuresti liikusin keppide toel. Käelihased põlesid. Silmasin üht nukki, kus sai seljakoti hetkeks maha võtta ja lõõtsutada. Tuli valida. Allaminekul on keppidest palju vähem tuge, selleks oli nüüd juba hilja.

2016-08-17 16.04.06

Kaugel all paistab Zeskho

Otse üles harjani paistis olevat veel sadakond meetrit üha järsemaks muutuvat pinnasenõlva.

2016-08-17 16.03.51.jpg

Siit ei saa arugi, kui järsk see jama tegelikult on

 

Kõige parema lahendusena tundus traavers paremale, kurusadula poole, aga vahepeal paistis veel üks jäärak kaljunukkide ja pea püstloodis seinaga. Otsustasin siiski viimase variandi kasuks.

2016-08-17 16.03.45.jpg

Seal see kuru on. Nii lähedal ja nii kuradi kaugel

Jäärakusse laskumisel oleksin peaaegu lahti kukkunud. Käehoidusid polnud, ainult pude pinnas, õnneks jäid jalad üsna viimasel hetkel mingil kaljunukil pidama. Edasi õnnestus lõpuks end kuru suunas järsult langevale nugateravale rohusele harjale pressida.

2016-08-17 16.41.26.jpg

Lõpuks ometi harjal

Õnneks polnud rohi märg ja saapad pidasid. Laskusin harja mööda kurusse, mis kujutas endast kitsas harjas olevat teravat sälku, kus ruumi polnud õieti seljakoti mahavõtmisekski.

2016-08-17 16.41.38.jpg

Kuskilt siit pidi tulema õige rada

Tagantjärele tean, et algselt polnudki mu viga suur – õige voolusäng läks minu valitust vaid sadakond meetrit paremalt. Töötava GPSiga oleksin ilmselt õige raja kätte saanud. Praegu lihtsalt vedas roppu moodi. Matkakepid päästsid.

2016-08-17 16.46.42.jpg

Tsenistkhali org Lapuri kurust. Roheline nõlv vasakul, kaugema harja peal on järgmise, Vatsitsveri kuru ülaosa, taustal olevat harja mööda läheb rada Sasvano järvedeni.

Kurult laskuv rada oli samuti vooluveega kitsaks kraaviks muutunud, libe ja vastik, õnneks mitte eriti ohtlik. Kukkusin ikka ja jälle, ühel hetkel käis plõks ja mu lapitud matkakepp oli taas pooleks. Puupulk ei pidanud vastu. Õnneks oli siit läinud mingi suurem grupp, tugev rada oli ees ja eksimise ohtu enam polnud. Siis laskus rada oru paremas servas olevasse ojasängi, sain taas vett ja elu läks ilusamaks. Viimaste päikesekiirtega jõudsin Tsenitskali jõeni ja lõin selle kõrgel kaldal laagri üles. Elus, raisk!

7. päev. Üle Zagari.

2016-08-15 18.14.04

Nüüd, kui telgi veekindel püstitamine oli käpas, ei läinud seda muidugi enam kordagi vaja

2016-08-16 06.15.42

Tüüpiline hommik. Kohvivesi läks, aga ise veel välja ronida ei raatsi

Erinevatel põhjustel palus terve hulk inimesi enne mu minekut, et hoiaksin neid teekonnal oma liikumisega kursis. Tõsi on, et soolomatkal on riskid veidi teised ja seepärast andsin lubaduse, et saadan kas FBsse või SMSina märguandeid, kuhu jõuan ja kuidas läheb (lubadus käis koos hoiatusega, et seal kus mingid riskid tekkima hakkavad, pole levi päris kindlasti). Telefon aga enam ellu ei ärganudki ja muidugi polnud mul peas ühtegi telefoninumbrit. Nõnda oli Ušgulis kui ühes marsruudi viimases suuremas asulas mul kindlasti vaja leida viis saata sõnum. Seda enam, et pidanuksin sinna jõudma juba eelmisel õhtul. Kui mõni sõnumiootajatest päevi luges, pidid tal nüüd lööma esimesed häirekellad.

Enne aga tahtsid asjad kuivatamist. Telkmantliga tugevdatud telk polnud Hadištšala ääres küll lekkinud, aga seljariided olid märjad ja kõik muugi oli taas rõske. Tempo mahavõtmiseks oli muudki põhjust. Nägin, kuidas minust vähem teel olnud, kogenumad ja kergema koormaga ukrainlased olid Ipraalis hädas jalgadega. Mul olid keerulisemad kohad ees ja sinna pidin jõudma tervena.

2016-08-16 09.05.57

Tõbras ainult teeskleb ükskõiksust. Hetk varem üritas mu sokke tuuri panna.

Hommik oli päikseline, sestap laotasin kogu kola telgi ümber kividele laiali ja nautisin olemist. Idüll lõppes suurema lehmakarja saabumisega. Neid sunnikuid võlusid mu juba üpris aromaatseks muutuvad sokid kivil ja muudki asjad ja peatselt kargasin kepiga ümber oma laagri, üritades mäletsejaid peletada ja ühtlasi kiiremini kuivavaid asju ära pakkides. Üks korralik matkasokk jäigi kadunuks.

2016-08-16 09.55.58

Ušguli küladekobar perekondliku idülli taustal

2016-08-16 10.17.47

Taga paistab Škhara, üks Gruusia kõrgemaid tippe

Ušguli on tõesti võluv paik ja kuigi olen suur turistilõksupelgur, julgen seda ikkagi väga soovitada. Päev vähemalt ja kui Škhara alla minna tahate siis kaks. Külla jõudes tegin esmalt juttu taksojuhtidega. Need pidid olema Mestiast ja mõni võis Mišat teada. Tüse grusiin mikrobussi juures märkis mu jutu küll abivalmilt üles ja lubas Mestias tegutseda, aga kahtlus jäi püsima. Vantsisin lähimasse kohvikusse, ostsin kenalt tüdrukult õlle ja uurisin taas sõnumi saatmise võimalusi. Tüdruk koos oma sõpradega vaatas mind nagu kergelt põrunut. Kõhklesin mõnda aega, kas teha hoopis päevamatk Škhara liustikule ja liikuda edasi homme, kuid loobusin lõpuks sellest mõttest. Jätsin siis seljakoti kohvikusse ja läksin küla peale kolama.

2016-08-16 10.49.15

Mägilaste pisikirikud ei meenuta millegi poolest muu Gruusia omi

Külalistemajas, mille uksel muuhulgas ilutses silt Muuseum, leidsin vana Zauri, kes oli küll pisut hädas, sest naine oli Mestiasse sõitnud ja ilma temata võttis külalisele leiva ja suluguni lauale toomine natuke aega, aga ilma ka ju kuidagi ei saanud. Temagi märkis midagi üles, helistas naisele, rääkis pojaga ja kinnitas, et mu sõnum jõuab Mišani. Poolest jutust ei saanud ta küll aru, miska polnud päris kindel, mis sõnum nüüd ikka kuhu jõuab. Kõhu sain igatahes täis.

2016-08-16 10.49.562016-08-16 10.50.192016-08-16 10.51.00

2016-08-16 10.53.18

Vana Zauri muuseum

2016-08-16 10.53.50

Jep, see on Gruusia viimaste aastate üks kuumimaid sihtpunkte. Disneylandini on veel, eee… pikk-pikk tee, isegi kui igal teisel majal on silt Guesthouse. Siiski, Tetnuldi kuurordi tarvis tahavad nad raiuda otsemaantee üle/läbi Svaneedi aheliku ja kui Tbilisist siia hakkab 9-10 või enamagi tunni asemel jõudma 3 tunniga… Kiirustage, seltsimehed unetud!

Haarasin kohvikust koti ja hakkasin astuma. Marsruudikirjeldus ütles, et Ušgulist Zeskhosse Svaneetia idaservas on pikk ja roppraske päev, mul aga oli juba lõuna käes. Ajareservi mul muidugi oli, seega eriti ei põdenud. Teeäärse võõrastemaja aial oli silt Free Wifi. Mõttevälgatuse ajel astusin sisse ja küsisin, kas ma ei saaks nende arvutit kasutada. Perepoja läpakast ja meilikontolt sain lõpuks Tallinnasse isale saata kõik mis vaja. Päikeseprillid paraku sinna lauale jäidki. Head prillid olid.

2016-08-16 13.52.00

Heinategu svaanide moodi. Pildil tundub see nõlv miskipärast palju laugem

Ušguli-Zeskho tee on karmima automatkaja unistus. Üldiselt küllalt hea, aga Zagari kuru idaküljel on kohti, kuhu pargimaasturiga ei tasu tükkida. Vaated loomulikult ilusad – ses suhtes Svaneetia tuimestab, sest koleda vaatega kohti seal õieti polegi. Jala minejale võiks see teelõik ju igavgi olla, aga minna oli tegelikult mõnus, teeäärsetel poolpüstloodis nõlvadel vikatiga heina niitvad svaanid (seal oli just heinaaeg ja töö kees igal pool) tekitasid mus sõnatut imetlust, iga nurga taga voolab uus värske veega oja. Kaunis.

2016-08-16 13.56.40

Pirakas laviinikuhik on Zagari kuru ülaosas suve lõpuni vastu pannud

2016-08-16 15.23.00

Vaade Zagari kurult ida poole

2016-08-16 15.56.38

Kaardil kasutatakse tingmärki “paved road”, mägedel oli poogen. Tegelikult küll on suvealguse vihmad kõikjal siinkandis parajat hävingut külvanud, teid uhtunud ja maastikku üksjagu muutnud.

Zagari kurult laskuma asudes hakkasid asjad korraga kiiresti muutuma. Olin juba serpentiinide alumises otsas kui taipasin, et kuskil mu jalgadel on tekkimas vill. Vahetasin saapad sandaalide vastu ja tegin Ailama alpilaagri varemete kõrval narsaaniallikal veidi pikema pausi.

2016-08-16 17.34.37

Enamvähem kõik, mis alles kunagisest Ailama alpilaagrist. Mullivesi otse maa seest.

Vaevalt olin aga liikuma saanud kui nimmekohast tuline jutt läbi käis. Raske kott oli mingi kondisema koha hellaks hõõrunud ja nüüd hakkas mingile närvile käima. Kiire öölaager oli vältimatu. Zeskho ei tulnud enam kohe kindlasti kõne alla, ilmselt tuli telgikohta otsida paari kilomeetri pärast Tsana külast.

2016-08-16 16.47.57

Zagari idanõlv on palju järsem. See pikk laskumine lõpuks haiget tegema hakkaski.

Tõtt-öelda oleksin olnud nõus tervise huvides ka mingi öömaja eest maksma. Küla servas parajasti oma poodi sulgeval grusiinil puudus aga igasugune ärisoon. Kui temalt telkimiskohta küsisin (plaan: küsin telgikohta, tema pakub mulle tuba, mina kauplen veel nati hinna üle ja asi korras), näitas ta tuimalt kõrvalolevale lepikuservale ja sellega jutt lõppes.

Lepikuserv oli aus. Telgist välja vaadates ei saanud arugi, kas tegu on suvalise Eesti kuuritaguse või Gruusiaga. Isegi sääsed olid olemas (õnneks on Gruusia mägedes alati jõemühin helitaustaks, see summutab ilge pinina). Äkki see häda-ärimehest grusiin oli tegelikult ka maskeeritud eestlane? Või avaldavad sääsed ja lepik üheskoos inimestele mingit spetsiifilist mõju? Tasuks uurimist.

No ja laagrisse asumine oleks peaaegu lõppenud katastroofiga. Telkimiskohale lähenedes astusin rohus olevasse auku, väänasin hüppeliigest (sandaalid ju!) ja lisaks kukkusin pooleks ühe matkakepi. Lappisin selle lepikust lõigatud puupulgaga ja tundus, et peab. Hüppeliiges, tundus, peab samuti.

6. päev. Ušguli.

Ušguli on kohaliku kõige popima matkamarsruudi sihtpunkt ja sel lõigul oli päris rahvarohke. Minu jaoks oli tegu siiski vaid vahepeatusega enne põnevamatesse kohtadesse jõudmist.

Hommikune Hadištšalast üleminek tõotas tulla põnev. Ukrainlased jäid pakkimisega molutama ja kui minema saime, oli päike juba kõrgel. Jupp aega sai otsitud kohta, kus jõgi pisutki haruneks, sest kuigi ukrainlastel oli kaasas 25 meetrit köit, tundus ühtne peavool meiesugustele kogenematutele pisut liiast. Võtsin mängu enda peale ja läksin ettevaatlikult läbi. Viskasin teistele ühe oma matkakepi, aga kuna see oleks peaaegu ära ujunud ja prantslased sellega eriti midagi teha ei osanud, jätsin teise omale. Siis viskasid ukrainlased mulle köieotsa ja prantslastele tegime miski pooletoobise julgestuse. Prantsuse tüdruk oli nii pisike, et temal tekkis vooluga pisut raskusigi, köiest oli abi.2016-08-15 08.02.22.jpg

Ülejäänud päev oli sündmustevaene, esmalt tõus Tšunderi kurule, lõuna juba teisel pool orus,

2016-08-15 11.43.36.jpg

Vihma tõttu pugesime ukrainlastega lõunat pidama tühja karjuseonni

2016-08-15 13.35.33.jpg

Jõgi vasakul käel voolab päris muljetavaldavas kuristikus

2016-08-15 13.43.59.jpg

Looduslik dušinurk tee ääres

kiire ja kerge marss Ipraali külla. Jõge koos ületanud seltskond läks mul kiirelt eest, prantslased olid kergete kottidega ja ukrainlastel oli himu veel õhtul Ušgulist autoga Mestiasse sõita, seega jäin varsti omaette. Päris Ušgulini ma minema ei hakanudki, lõin laagri teelt veidi kõrval karjamaal üles

2016-08-15 15.01.22.jpg

Kaljuklooster Ipraali lähedal

5. päev. Hadištšala äärde.

Õhtul oli ilm olnud ilus. Lülitasin telefoni voolu säästmiseks välja ja magama keeranud. Ärkasin kerge vihmasabina peale. Sadu kestis tunnikese ega olnud kuigi tugev, kuid kohe sai selgeks, et telgirimakas ei pea vett üldse. Kui siis pärast hommikusööki liikuma hakkasin, selgus, et telefon enam sisse ei lülitu. Ilmselt oli kuskil asjade vahel pisut vett saanud. Noh, ega midagi, tuleb päike välja küll siis kuivatame.

Esimesed kilomeetrid olid igavad, mööda teed. Esimeses peatuses kontrollisin telefoni – ei midagi. Kaart ja kirjeldus näitasid kahte Hadiši peale viivat rada, allikat aga vaid ühel neist. Nüüd polnud valikut, tuli minna seda rada, mille leian. Mis siis, et vesi oli päris otsas.

Esimese rajasildi juures tegin tublisti luuret, aga kohta, kust ilma langevarju tarvitamata kõrvale saaks pöörata, ma ei leidnudki. Minuga liitus ka alt Žabešist mööda klassikalist rada üles tulnud grupp ja nende abiga leidsin kergesti teise raja üles. Nood olid küll aeglased ja peatselt läksin neil eest. Mestiast pärit grupijuhil palusin esimesel võimalusel Mišale sõna saata, et mul telefoniga jama ja sõnumeid, mida ta mul saata palus, kardetavasti ei tule.

Esimese kena ojakese kaldal tegin kuivatamispausi. Märg oli ju enam-vähem kõik.2016-08-14 10.41.26.jpg

Telefon paraku ellu ei ärganud.

Tetnuldi-Hadiši rada on kena, kerge ja sündmustevaene. Liikusin kiiresti, püüdsin just enne Hadiši kinni ka tollesama grupi, mis kohalikus võõrastemajas pidama jäi.

2016-08-14 13.12.07.jpg

Hadiš

2016-08-14 13.13.58.jpg

2016-08-14 13.27.24.jpg

Lähenedes külast head pilti ei saanudki. Tagasivaade

Minu plaan oli liikuda kohe külast edasi ja jääda laagrisse Hadištšala jõe ületuskohas. Olin vast 500 meetrit minna saanud, kui algas korralik padukas. Sellele lisandus äike ja mul ei jäänud muud üle kui ilma paranemiseks ajutine varjupaik üles lüüa.

2016-08-14 14.55.30.jpg

Ei näe välja väga elegantne, aga asja ajas ära

2016-08-14 14.55.52.jpg

Kivijõgi

Telkmantel on ikka asendamatu asi. Alles tund-poolteist hiljem õnnestus mul lõpuks liikuma hakata. Rada viis suurema kasesaluni jõe ääres, siin oli juba teisigi telke ja panin taas laagri püsti. Vihma valas küll endiselt, aga nüüd oli mul oidu telkmantlist varjualune esmalt püsti panna, seejärel telk sinna alla. Toimiski. Hommikul oli kõik kuiv.

Kaks noort prantslast olid võtnud pähe, et lõke on vaja üles teha, minu hämminguks see neil lõpuks isegi õnnestus. Kogenud olemisega ukrainlaste paar vedas kohale hunniku puid ja sületäie puravikke, mina otsisin kotist välja Mestiast kaasa ostetud tšatša ja õhtul jagus juttu kauemaks. Leppisime kokku, et jõe ületamise võtame ette kõik koos (giidiga turistid kasutavad selleks tavaliselt hobuseid, jõgi on siin täitsa korralik).