7. päev. Üle Zagari.

2016-08-15 18.14.04

Nüüd, kui telgi veekindel püstitamine oli käpas, ei läinud seda muidugi enam kordagi vaja

2016-08-16 06.15.42

Tüüpiline hommik. Kohvivesi läks, aga ise veel välja ronida ei raatsi

Erinevatel põhjustel palus terve hulk inimesi enne mu minekut, et hoiaksin neid teekonnal oma liikumisega kursis. Tõsi on, et soolomatkal on riskid veidi teised ja seepärast andsin lubaduse, et saadan kas FBsse või SMSina märguandeid, kuhu jõuan ja kuidas läheb (lubadus käis koos hoiatusega, et seal kus mingid riskid tekkima hakkavad, pole levi päris kindlasti). Telefon aga enam ellu ei ärganudki ja muidugi polnud mul peas ühtegi telefoninumbrit. Nõnda oli Ušgulis kui ühes marsruudi viimases suuremas asulas mul kindlasti vaja leida viis saata sõnum. Seda enam, et pidanuksin sinna jõudma juba eelmisel õhtul. Kui mõni sõnumiootajatest päevi luges, pidid tal nüüd lööma esimesed häirekellad.

Enne aga tahtsid asjad kuivatamist. Telkmantliga tugevdatud telk polnud Hadištšala ääres küll lekkinud, aga seljariided olid märjad ja kõik muugi oli taas rõske. Tempo mahavõtmiseks oli muudki põhjust. Nägin, kuidas minust vähem teel olnud, kogenumad ja kergema koormaga ukrainlased olid Ipraalis hädas jalgadega. Mul olid keerulisemad kohad ees ja sinna pidin jõudma tervena.

2016-08-16 09.05.57

Tõbras ainult teeskleb ükskõiksust. Hetk varem üritas mu sokke tuuri panna.

Hommik oli päikseline, sestap laotasin kogu kola telgi ümber kividele laiali ja nautisin olemist. Idüll lõppes suurema lehmakarja saabumisega. Neid sunnikuid võlusid mu juba üpris aromaatseks muutuvad sokid kivil ja muudki asjad ja peatselt kargasin kepiga ümber oma laagri, üritades mäletsejaid peletada ja ühtlasi kiiremini kuivavaid asju ära pakkides. Üks korralik matkasokk jäigi kadunuks.

2016-08-16 09.55.58

Ušguli küladekobar perekondliku idülli taustal

2016-08-16 10.17.47

Taga paistab Škhara, üks Gruusia kõrgemaid tippe

Ušguli on tõesti võluv paik ja kuigi olen suur turistilõksupelgur, julgen seda ikkagi väga soovitada. Päev vähemalt ja kui Škhara alla minna tahate siis kaks. Külla jõudes tegin esmalt juttu taksojuhtidega. Need pidid olema Mestiast ja mõni võis Mišat teada. Tüse grusiin mikrobussi juures märkis mu jutu küll abivalmilt üles ja lubas Mestias tegutseda, aga kahtlus jäi püsima. Vantsisin lähimasse kohvikusse, ostsin kenalt tüdrukult õlle ja uurisin taas sõnumi saatmise võimalusi. Tüdruk koos oma sõpradega vaatas mind nagu kergelt põrunut. Kõhklesin mõnda aega, kas teha hoopis päevamatk Škhara liustikule ja liikuda edasi homme, kuid loobusin lõpuks sellest mõttest. Jätsin siis seljakoti kohvikusse ja läksin küla peale kolama.

2016-08-16 10.49.15

Mägilaste pisikirikud ei meenuta millegi poolest muu Gruusia omi

Külalistemajas, mille uksel muuhulgas ilutses silt Muuseum, leidsin vana Zauri, kes oli küll pisut hädas, sest naine oli Mestiasse sõitnud ja ilma temata võttis külalisele leiva ja suluguni lauale toomine natuke aega, aga ilma ka ju kuidagi ei saanud. Temagi märkis midagi üles, helistas naisele, rääkis pojaga ja kinnitas, et mu sõnum jõuab Mišani. Poolest jutust ei saanud ta küll aru, miska polnud päris kindel, mis sõnum nüüd ikka kuhu jõuab. Kõhu sain igatahes täis.

2016-08-16 10.49.562016-08-16 10.50.192016-08-16 10.51.00

2016-08-16 10.53.18

Vana Zauri muuseum

2016-08-16 10.53.50

Jep, see on Gruusia viimaste aastate üks kuumimaid sihtpunkte. Disneylandini on veel, eee… pikk-pikk tee, isegi kui igal teisel majal on silt Guesthouse. Siiski, Tetnuldi kuurordi tarvis tahavad nad raiuda otsemaantee üle/läbi Svaneedi aheliku ja kui Tbilisist siia hakkab 9-10 või enamagi tunni asemel jõudma 3 tunniga… Kiirustage, seltsimehed unetud!

Haarasin kohvikust koti ja hakkasin astuma. Marsruudikirjeldus ütles, et Ušgulist Zeskhosse Svaneetia idaservas on pikk ja roppraske päev, mul aga oli juba lõuna käes. Ajareservi mul muidugi oli, seega eriti ei põdenud. Teeäärse võõrastemaja aial oli silt Free Wifi. Mõttevälgatuse ajel astusin sisse ja küsisin, kas ma ei saaks nende arvutit kasutada. Perepoja läpakast ja meilikontolt sain lõpuks Tallinnasse isale saata kõik mis vaja. Päikeseprillid paraku sinna lauale jäidki. Head prillid olid.

2016-08-16 13.52.00

Heinategu svaanide moodi. Pildil tundub see nõlv miskipärast palju laugem

Ušguli-Zeskho tee on karmima automatkaja unistus. Üldiselt küllalt hea, aga Zagari kuru idaküljel on kohti, kuhu pargimaasturiga ei tasu tükkida. Vaated loomulikult ilusad – ses suhtes Svaneetia tuimestab, sest koleda vaatega kohti seal õieti polegi. Jala minejale võiks see teelõik ju igavgi olla, aga minna oli tegelikult mõnus, teeäärsetel poolpüstloodis nõlvadel vikatiga heina niitvad svaanid (seal oli just heinaaeg ja töö kees igal pool) tekitasid mus sõnatut imetlust, iga nurga taga voolab uus värske veega oja. Kaunis.

2016-08-16 13.56.40

Pirakas laviinikuhik on Zagari kuru ülaosas suve lõpuni vastu pannud

2016-08-16 15.23.00

Vaade Zagari kurult ida poole

2016-08-16 15.56.38

Kaardil kasutatakse tingmärki “paved road”, mägedel oli poogen. Tegelikult küll on suvealguse vihmad kõikjal siinkandis parajat hävingut külvanud, teid uhtunud ja maastikku üksjagu muutnud.

Zagari kurult laskuma asudes hakkasid asjad korraga kiiresti muutuma. Olin juba serpentiinide alumises otsas kui taipasin, et kuskil mu jalgadel on tekkimas vill. Vahetasin saapad sandaalide vastu ja tegin Ailama alpilaagri varemete kõrval narsaaniallikal veidi pikema pausi.

2016-08-16 17.34.37

Enamvähem kõik, mis alles kunagisest Ailama alpilaagrist. Mullivesi otse maa seest.

Vaevalt olin aga liikuma saanud kui nimmekohast tuline jutt läbi käis. Raske kott oli mingi kondisema koha hellaks hõõrunud ja nüüd hakkas mingile närvile käima. Kiire öölaager oli vältimatu. Zeskho ei tulnud enam kohe kindlasti kõne alla, ilmselt tuli telgikohta otsida paari kilomeetri pärast Tsana külast.

2016-08-16 16.47.57

Zagari idanõlv on palju järsem. See pikk laskumine lõpuks haiget tegema hakkaski.

Tõtt-öelda oleksin olnud nõus tervise huvides ka mingi öömaja eest maksma. Küla servas parajasti oma poodi sulgeval grusiinil puudus aga igasugune ärisoon. Kui temalt telkimiskohta küsisin (plaan: küsin telgikohta, tema pakub mulle tuba, mina kauplen veel nati hinna üle ja asi korras), näitas ta tuimalt kõrvalolevale lepikuservale ja sellega jutt lõppes.

Lepikuserv oli aus. Telgist välja vaadates ei saanud arugi, kas tegu on suvalise Eesti kuuritaguse või Gruusiaga. Isegi sääsed olid olemas (õnneks on Gruusia mägedes alati jõemühin helitaustaks, see summutab ilge pinina). Äkki see häda-ärimehest grusiin oli tegelikult ka maskeeritud eestlane? Või avaldavad sääsed ja lepik üheskoos inimestele mingit spetsiifilist mõju? Tasuks uurimist.

No ja laagrisse asumine oleks peaaegu lõppenud katastroofiga. Telkimiskohale lähenedes astusin rohus olevasse auku, väänasin hüppeliigest (sandaalid ju!) ja lisaks kukkusin pooleks ühe matkakepi. Lappisin selle lepikust lõigatud puupulgaga ja tundus, et peab. Hüppeliiges, tundus, peab samuti.

Advertisements

6. päev. Ušguli.

Ušguli on kohaliku kõige popima matkamarsruudi sihtpunkt ja sel lõigul oli päris rahvarohke. Minu jaoks oli tegu siiski vaid vahepeatusega enne põnevamatesse kohtadesse jõudmist.

Hommikune Hadištšalast üleminek tõotas tulla põnev. Ukrainlased jäid pakkimisega molutama ja kui minema saime, oli päike juba kõrgel. Jupp aega sai otsitud kohta, kus jõgi pisutki haruneks, sest kuigi ukrainlastel oli kaasas 25 meetrit köit, tundus ühtne peavool meiesugustele kogenematutele pisut liiast. Võtsin mängu enda peale ja läksin ettevaatlikult läbi. Viskasin teistele ühe oma matkakepi, aga kuna see oleks peaaegu ära ujunud ja prantslased sellega eriti midagi teha ei osanud, jätsin teise omale. Siis viskasid ukrainlased mulle köieotsa ja prantslastele tegime miski pooletoobise julgestuse. Prantsuse tüdruk oli nii pisike, et temal tekkis vooluga pisut raskusigi, köiest oli abi.2016-08-15 08.02.22.jpg

Ülejäänud päev oli sündmustevaene, esmalt tõus Tšunderi kurule, lõuna juba teisel pool orus,

2016-08-15 11.43.36.jpg

Vihma tõttu pugesime ukrainlastega lõunat pidama tühja karjuseonni

2016-08-15 13.35.33.jpg

Jõgi vasakul käel voolab päris muljetavaldavas kuristikus

2016-08-15 13.43.59.jpg

Looduslik dušinurk tee ääres

kiire ja kerge marss Ipraali külla. Jõge koos ületanud seltskond läks mul kiirelt eest, prantslased olid kergete kottidega ja ukrainlastel oli himu veel õhtul Ušgulist autoga Mestiasse sõita, seega jäin varsti omaette. Päris Ušgulini ma minema ei hakanudki, lõin laagri teelt veidi kõrval karjamaal üles

2016-08-15 15.01.22.jpg

Kaljuklooster Ipraali lähedal

5. päev. Hadištšala äärde.

Õhtul oli ilm olnud ilus. Lülitasin telefoni voolu säästmiseks välja ja magama keeranud. Ärkasin kerge vihmasabina peale. Sadu kestis tunnikese ega olnud kuigi tugev, kuid kohe sai selgeks, et telgirimakas ei pea vett üldse. Kui siis pärast hommikusööki liikuma hakkasin, selgus, et telefon enam sisse ei lülitu. Ilmselt oli kuskil asjade vahel pisut vett saanud. Noh, ega midagi, tuleb päike välja küll siis kuivatame.

Esimesed kilomeetrid olid igavad, mööda teed. Esimeses peatuses kontrollisin telefoni – ei midagi. Kaart ja kirjeldus näitasid kahte Hadiši peale viivat rada, allikat aga vaid ühel neist. Nüüd polnud valikut, tuli minna seda rada, mille leian. Mis siis, et vesi oli päris otsas.

Esimese rajasildi juures tegin tublisti luuret, aga kohta, kust ilma langevarju tarvitamata kõrvale saaks pöörata, ma ei leidnudki. Minuga liitus ka alt Žabešist mööda klassikalist rada üles tulnud grupp ja nende abiga leidsin kergesti teise raja üles. Nood olid küll aeglased ja peatselt läksin neil eest. Mestiast pärit grupijuhil palusin esimesel võimalusel Mišale sõna saata, et mul telefoniga jama ja sõnumeid, mida ta mul saata palus, kardetavasti ei tule.

Esimese kena ojakese kaldal tegin kuivatamispausi. Märg oli ju enam-vähem kõik.2016-08-14 10.41.26.jpg

Telefon paraku ellu ei ärganud.

Tetnuldi-Hadiši rada on kena, kerge ja sündmustevaene. Liikusin kiiresti, püüdsin just enne Hadiši kinni ka tollesama grupi, mis kohalikus võõrastemajas pidama jäi.

2016-08-14 13.12.07.jpg

Hadiš

2016-08-14 13.13.58.jpg

2016-08-14 13.27.24.jpg

Lähenedes külast head pilti ei saanudki. Tagasivaade

Minu plaan oli liikuda kohe külast edasi ja jääda laagrisse Hadištšala jõe ületuskohas. Olin vast 500 meetrit minna saanud, kui algas korralik padukas. Sellele lisandus äike ja mul ei jäänud muud üle kui ilma paranemiseks ajutine varjupaik üles lüüa.

2016-08-14 14.55.30.jpg

Ei näe välja väga elegantne, aga asja ajas ära

2016-08-14 14.55.52.jpg

Kivijõgi

Telkmantel on ikka asendamatu asi. Alles tund-poolteist hiljem õnnestus mul lõpuks liikuma hakata. Rada viis suurema kasesaluni jõe ääres, siin oli juba teisigi telke ja panin taas laagri püsti. Vihma valas küll endiselt, aga nüüd oli mul oidu telkmantlist varjualune esmalt püsti panna, seejärel telk sinna alla. Toimiski. Hommikul oli kõik kuiv.

Kaks noort prantslast olid võtnud pähe, et lõke on vaja üles teha, minu hämminguks see neil lõpuks isegi õnnestus. Kogenud olemisega ukrainlaste paar vedas kohale hunniku puid ja sületäie puravikke, mina otsisin kotist välja Mestiast kaasa ostetud tšatša ja õhtul jagus juttu kauemaks. Leppisime kokku, et jõe ületamise võtame ette kõik koos (giidiga turistid kasutavad selleks tavaliselt hobuseid, jõgi on siin täitsa korralik).

 

4. päev. Mestia-Tsvirmi.

Narsaani olin juba eelmisel õhtul ära toonud, joogivett tassisin ma vana loll niiviisi kaasa tervelt 3 liitrit ja Leane kaal näitas, et kott on lausa 29 kilo, pisut veel pealegi. Tartlased vaatasid aukartusega, ise paraku nuputasin, kus pagan ma varustuse kokkupanekul nii hullusti puusse panin.

Esimene matkaraja lõik Mestiast Hešgulisse läheb pea üleni mööda asfalti ja seepärast otsustasin lõigata. Tähistatud matkaraja haru näitas mu GPS ja mõned märgistusedki õnnestus leida, aga enam-vähem kohe õnnestus mul siiski ära eksida ja nõnda pressisin lõpuks mööda suusatõstuki sihti paarsada meetrit otse üles. Paljutõotav algus.

2016-08-13 08.13.11.jpg

Vaade tõstuki sihi pealt. See sunnik oli muidugi järsk, õnneks polnud õhuga enam probleeme.

Sain peatselt tagasi asfaldile,

2016-08-13 08.48.07.jpg

Märk “Lehmad teel”, koos ala lisatahvliga tuleks panna kohe Gruusia piirile.

mis peatselt läks üle külavaheteeks2016-08-13 10.02.32.jpg
ja siis, pärast Hešgilis vasakule, mäeharja suunas pööramist, “külavaheteeks”.
Kilomeeter-poolteist Hešgilist on sellel teel ka allikas. See on oluline ses mõttes, et järgmine tuleb alles Tsvirmis ja sellega mis siit saadud, tuleb päev välja vedada.

Kohviku juurest, kuhu tuleb köisraudtee, läheb hari kitsaks, kuid siiski mahub sellele kena pinnasetee, mis viib kohalikku telesaatja juurde.

Rahvast liigub siin rohkem, seltsisin ühe prantslasega. Üldse on rahvusvahelisi turiste Svaneetias praegu tohutult.

 

 

 

 

 

2016-08-13 11.41.40

Vasakul paistavad saatja mastid, pildi keskel allpool Tsvirmi küla

Telesaatja on harja kõige kõrgemas punktis Mestia kohal ja vaated on siit imelised.

2016-08-13 13.28.30

Vaade tuldud teele tagasi

2016-08-13 13.23.06.jpg

Ja edasi.Vasakus servas olevalt välult on näha matkaraja põhimarsruut Tsvirmi

Harjalt edasi minek nii imeline pole. Esimesed 50 m on põrgulikult järsk laskumine võsa ja puude vahel. Hadišis kohatud ukrainlased olid kõige karvasemas kohas oma kotid lihtsalt alla visanud. Mina seda teha ei taibanud ja sain kõvasti võimelda.

Järgnes õnneks kena karjarada.

2016-08-13 14.48.18.jpg

Telejaamast sadulale. Telejaam kõige tagumise nuki otsas vaevu paistab.

2016-08-13 15.10.26.jpg

Veidi sadulast allpool hakkas paistma sihuke kena kirik. Rada viibki lõpuks selle kiriku peale välja, kuid keerab enne küla kuru suunas ära.

Kuna plaanisin telkida, siis põhitrassi mööda ma ei läinud, vaid oma kaardi järgi otse edasi väikesele sadulale ja laskusin sealt otse Tsvirmi küla taha, Ugviri kuru suunas. Tagantjärele tark olles pidanuks siin ööbima. Kiriku lähedal on karjaallikas ja häid telgikohti oli hulgem. Kell oli aga veidi varajane ja otsustasin edasi pressida.

See oli sant mõte, sest üles Tetnuldi suusakuurorti juurde viiv tee on mõttetult lai, igav ja kole, esimese enamvähem kõlbliku telkimiskohani tuli vantsida pealt kahe kilomeetri. Vett siin polnud, vaateid polnud, aga asja ajas ära.

 

 

 

 

3. päev. Tagasi Mestiasse

Hommik oli imeline.

2016-08-12 05.47.16.jpg

Esimesed kiired Laila tipul

Vaade, sõbrad, on sellest kohast ikka võimas. Hommikukohvi limpsides kuulsin hääli, ilmnes, et tundmatut lääneslaavi-germaani päritolu segagrupp oli ööbinud järvede ääres ja sihtis nüüd harjal olevat kõrgemat, ristiga tähistatud kohta. Lobisesime vähe ja siis nad läksid. Jälgisin nende marsruudivalikuid mõningase hämmeldusega. Ma veel ei teadnud.

 

Harjale tuli muidugi minna. Laagrit ja suurt kotti kaasa vedada polnud mõtet, jätsin kogu kola maha ja asusin sinnapoole teele. Üsna ilmselge rada oli altpoolt näha – 40 m rusukallet, kerge tõusuga traavers kaljunukkide vahel, veel rusukallet. Miks osa ees läinud pundist selle asemel mingi kaljuakrobaatika valis, jäi mulle mõistmata. Lohakalt ronisid ka, kive kukkus kogu aeg. Taipasin kui ise sinna jõudsin. Esimene rusukalle oli ikka sama kiltkivipudi. No OK. Traavers oli ikka sama kiltkivipudi, ainult praktiliselt saviks muutunud, ogaralt libe ja sellest väljaturritavad kivid olid kõik iga hetk valmis oma kohalt lahkuma. Teine rusukalle oli sama kui traavers, ainult otse üles, iga veidi suurema nuki külge klammerdudes ja palvetades, et see püsiks seal kus ta on. Mõni õnneks püsis. Nõlval oli juba nati kraade ka, kukkuda väga ei tahtnud.

2016-08-12 07.54.27.jpg

Harjal. Siia jõuab see liustik, millest Tšalaati peatükis juttu oli.Üle selle kuru peaks saama Tšalaati oru alumisse otsa.

Harjale jõudnud, tuli mõtlemise koht. Edasi, tipuni, läks mööda harja rada, kohati lõhnas kerge ronimise järgi. Aga mina, teadagi, kardan kõrgust. Ja kui ühel pool on 100-200 m järsku kaljut Mestia poole, teisel pool oma pool kilomeetrit Ušba tsirkuse põhjani, siis ma tegelikult ei tunne end üldse õdusalt. Läksin. Siis tuli sandarm. Palju ronida polnud vaja, aga see oli juba väga “päris”. Selg vastu Ušba tsirkust. Üllatusena ei tekkinud mingit krampi. Ronisin kuhu vaja. Siis istusin keset rada maha. Matke mind koos majaga. Mina siit alla ei tule. Ülevalt tuli ees läinud grupp. Hi! Hi! Hi! Kui nad kenasti vaateväljast kadusid, ajasin püsti  ja läksin edasi. Päris tippu välja. Tekkis tahtmine see va fotokarisu ära visata. Kasutu. Ükski pilt ei anna edasi seda tunnet ja vaadet seal.

2016-08-12 08.12.29.jpg

Ušba täies ilus ja hiilguses

2016-08-12 08.17.30.jpg

Kuskil seal seda harja mööda edasi on see koht, kuhu ma minna tahtsin. Hari ise tundub täitsa kena, ehkki eesmise kaljunuki taga tuleb arvatavasti nati ronimist. Suure kotiga siia üksi tikkuda siiski ei taha.

 

Kui juba nati klõpsitud sai, olin sunnitud siiski mõtlema hakkama, mis nüüd edasi saab. Kuidas alla? Neljakäpukil? Iseendalegi üllatuseks läksin täitsa kahel jalal. Sandarmi juures laskusin kaljudel liiga palju ja avastasin, et ronimine on natuke rohkem “päris” kui peaks. Mõistus ei kadunud, käsi ei värisenud. Leidsin sobiva marsruudi ja ronisin. See kõrgusekartus on vist ikka vajadusel valitsetav. Harjalt laagrisse laskumine oli muidugi samasugune porno nagu tõus, aga lõpuks õnnestus seegi.

2016-08-12 10.53.08.jpg

Üks Koruldi järvedest

Ülejäänud päev oli igav laskumine järjest põrgulikumas kuumuses. Läksin idapoolset, suuremat teed. Ühe otselõikega, mida kaart mulle soovitas. 2000 meetrit. Jalad olid üsna ümmargused, kui ma hilisel pärastlõunal Miša juurde tagasi jõudsin. Aga see 10 minutit seal tipus oli seda väärt. Ja kuidas veel.

2. päev. Koruldi järved

Retke ette valmistades nägin ühes matkaaruandes pilti laagrist Gulba kurul. Väike järveke, moreen, kõige selle kohal Tema Majesteet Ušba. Gulba on 1B kui mitte 2A kuru otse Ušba jalamil, tublisti kõrgemal kui tavalisel turistimarsruudil olev Guli. Meelde jäi, et too grupp tuli traaversiga piki harja Koruldi järvede kohale ja laskus sealtkaudu Mestiasse.

Nõnda sündis plaan teha kahepäevane ots Mestiast kurule, ööbida seal ja tulla tagasi. Tähelepanuta jäi tühine pisiasi, et kõrguse vahe harja ja Mestia vahel on tühine 2000 meetrit. Ja siis veel see tühine pisiasi, et matka alguses ilma aklimatita võib 1300 pealt 3300 peale lippamine olla veidi, noh, raske.

Hommikul sadas vihma ja Miša otsustas tartlased sootuks Mestiasse jätta. Mina ei jätnud jonni. openandromapsi kaardi järgi läheb Koruldi poole kaks rada, idapoolne on pmst autotee, läänepoolne suundub Mestia vähemkäidavaid tänavaid pidi linna kohal oleva jääraku poole ja ronib sealt siis üsna otse üles. Sinna siis läksingi. Jäärakusse suunduv tänav-rada oli vihma mõjul muutunud rõõmsaks ojakeseks, mida ääristas lehma- ja seasitt ja maaliline gruusiapärane segadus. Niipea kui jõudsin nõlvale, lõppes vihm ja edasi läks järjest palavamaks.

2016-08-11 10.29.32

Mõnisada meetrit on ronitud

Ja kohe hakkas raske. Seda rada minnes on esimesed umbes 900 meetrit tõusu kuni ristini päris tubli ronimine ja õhk lõppes enam-vähem kohe. Tõdesin, et 250-300 meetrit vertikaali tunnis on parim, mida hetkel jaksan. Valus.

 

Ristist veidi ülalpool tegin lõunapausi. Edasiminek oli enamasti mööda külavaheteed, kus mõni autogi liikus, tõus polnud järsk. Alles vahetult enne järvi algasid taas järsemad lõigud. Õhku ei olnud. Jalad jaksasid, aga kops ei tulnud kohe üldse kaasa. Ega midagi, lootsin, et see sitt on järgnevate päevade väetis ja astusin edasi.

2016-08-11 11.56.29.jpg

Ušba umbes risti juurest

2016-08-11 11.57.34.jpg

Svaneedi ahelik täies ilus. Sellele vastasolevale suusanõlvadega harjale ronin ülehomme. Paremad pildid sellest retkest jäid paraku surnud telefoni. Muide, viimaste aastate piltidega võrreldes paistab lund olevat maru palju.

2016-08-11 13.41.59.jpg

Veel üks pilk Lekzõri orgu

Seda, et järved ise teab mis vaatepilt pole, teadsin aruannetest ja kohe algatuseks tegi esimese järves aktiivselt ainevahetusega tegelev lehmakari igasugu romantikaga asjad klaariks ka. Tegelikult ongi järved kõige ilusamad, kui ronida mõnisada meetrit kõrgemale ja neid ülevalt vaadata, siis on neid korraga näha ka rohkem kui üks. Ja kusevad lehmad ei sega.

2016-08-11 13.42.17.jpg

Tulevik nagu helesinised mäed

Tegin pausi ja vahtisin kaarti. Ligi astus Tšehhi kutt ja ütles, et leidis risti juurest päikeseprillid. Olid küll minu omad. Aitäh. Kaardi järgi läks rada edasi kuskile poolpõiki ida suunas üles harjale. Vale suund. Gulba on otse Ušba all ja jäi pigem lääne poole. Sinna suunda mineva raja nägemiseks kaarti vaja polnud, seda võis nõlval näha peaaegu harjani välja. 600 meetrit harjani. Tuleb minna, aega hakkab nappima.

Esimesed paarsada meetrit oli lihtsalt järsul harjal, siis tuli vana košivare ja sealt algas pornograafia. See neetud hari koosneb ju kiltkivist. See on sihuke pude ja libe asi, mis esimesel võimalusel moodustab esmalt rõvedalt libeda rusukalde ja edasi sumpad pahkluuni mingis ebamäärases pudis, mis kogu aeg vajub või vastupidi, on kõvastunud ega paku üldse mingit tuge. Nõnda magasingi seal turnides maha pisema rajaotsa, mis nõlvatraaversiga otse Gulba suunas läks, põrutasin otse üles ja leidsin end peaaegu loojuva päikesega 100 m allpool harja asuval tasasemal alal.

2016-08-11 16.53.38.jpg

See madalam koht harjal on see, kuhu ma jõuda tahtsin. Selle alust rõvedat klibunõlva vaadates, äkki tegelikult ei tahtnud ka.

Aeg oli täis ja see viimane 100 tundus ka suure kotiga ronimiseks üsna vastik harjutus. Tundmatu harja traavers pimedas pole niikuinii eriti arukas plaan. Leidsin kahe moreenivalli vahel sobiva lapikese, lõin laagri üles, sulatasin õhtu- ja hommikusöögi jagu lund. Siis hakkas üle harja pilvi ajama. Peagi tuli korralikku vihma, õhtu naelaks saatis Tema Majesteet koguni korraliku äikese koos tõsise tuulega. Tänasin taevast, et ei pannud telki tasasemale platsile platoo servas.

Päeva sitt uudis number üks oli siiski see, et vahetult enne matka ostetud North Face’i telk vett ei pea. Aga no sadas ka korralikult, mõtlesin, ja pealegi oli telk halvasti pingutatud seal kivide vahel. Saame hakkama.

1. päev. Tšalaat.

Nojah, ega sellest palju rääkida olegi. Esimene päev Mestias, esimese asjana tahad nati ringi vaadata ja sellega koos ka pisut kõrgust koguda. Tšalaati ots on nii ilmselge valik, et sinna jõuavad vist kõik.

Kuna Tartu NKK daamidel, kellega koos ma Miša juurde sattusin, oli sama plaan, otsustasin liikuda nendega koos. Grupi väljaliikumine venis sedavõrd, et Miša hakkas tegema delikaatseid vihjeid auto kasutamise kohta. Nojah, mulle see ülearu ei meeldinud, tõusumeetreid tahtnuks rohkem, aga olgu peale. Tõtt-öelda, ega see kaotus suur olnud. Liustikuraja alguses oleva kohviku ja sillani

2016-08-10 12.09.31

Sild, piirivalvurite putka ja selle taga Lekzõri org. Lekzõr on juba edasijõudnutele mõeldud kant, sinna seekord veel asja polnud.

viiv külavahetee suuremat elamust ei pakkunud. Läksime üle jõe ja asusime rada mööda üles minema. Umbes kilomeetri pärast oli mul klaar, et see tempo ei lähe mu plaanidega teps mitte kokku. Püüdsin kinni Miša ja palusin luba omas tempos liikuda. Ikka veres on see, et grupis pead grupijuhi sõna kuulama. Miša õnneks lubas. Palus ainult, et lagendikul ootaks, tal seal üks legend rääkida.

2016-08-10 12.53.26.jpg

Ja paistabki Tšalaati liustik

2016-08-10 13.18.41.jpg

Grupp tuleb. Helena, tema taga Miša

 

Tõus kuni liustikuni on kerge, ainult selle va lagendikuga tekkis probleem. Ootasin gruppi vales kohas ja jahijumalanna akna legend mul kuulmata jäigi. Liustikukeele otsa jõudsime niimoodi ikkagi kõik koos. Viimases otsas korraldas Miša mulle vist väikese katse, pani ees kivilt kivile hüpates väga kiirel sammul minema. Noh, seda trenni saab meil rannas ka, kannul püsimine probleeme ei valmistanud.2016-08-10 13.43.53.jpg

Svaneetia matka ette valmistades olin seda nurka ka korra marsruudina kaalunud ja mind huvitas kangesti üks Tšalaatilt üles otse Mestia suunas minev külgorg.

2016-08-10 14.23.11.jpg

Vasakult külgmoreenile, kõrvalorus liustikku mööda üles ja oledki Mestia kohal.

2016-08-10 14.23.22.jpg

Turnisin moreenile ja vahtisin igatsevalt ülespoole. Jälle Miša käest luba küsima. Selgus, et ülespoole tahaks mina temagi, aga grupp vist ei jaksa. Mõtte külgmoreeni mööda üles minna laitis maha, keskelt saavat paremini.

Liustikega mul kogemusi suuremat pole ja esialgu oli õieti tiba kõhe. Niipea kui moreeni vahelt jääd rohkem paistma hakkas, viirastusid igal pool praod. Turnisin siiski üles, jääkose alguseni välja ja hakkasin vaatama, kas sealt külgmoreenile välja ka saab. Siin oli kohati juba ka päris pragusid ja jääkose algus tekitas üsna sürreaalse kaose. 2016-08-10 15.00.33.jpg2016-08-10 15.34.57.jpgKa jääl olevat ja kassideta saapa jaoks hõrdumist pakkuvat klibu jäi järjest vähemaks. Märkisin juba mõttes maha raja, mida proovima asuda, kui panin tähele, et alt tuleb grupp. Meie oma. Ootasin nad järgi, tegime pilti, 2016-08-10 15.34.57.jpgsiis läks kuidagi iseenesest laskumiseks ja nii mul seal küljemoreenil käimata jäigi. Laskumine oli pea joostes, kohvikus sain veel õlle teha ja siis vantsisime koos Leane ja veel ühe NKK daamiga tagasi Mestia poole. Ülejäänud punt võttis taas auto ja jõudis meile Mestia vahel veel järgigi.