Category Archives: Uncategorized

Epiloog. Khada kuristik.

Sellest, kuidas ma lõpuks Tbilisisse jõudsin, heade inimeste abiga sidet taastasin ja kadunud raha otsisin, kirjutama ei hakka. Piisab vaid öelda, et Gruusiale omaselt kaasnes sellega mitu tummist väljatehtud lõunat ja hulk häid ja maru abivalmeid inimesi. Gruusia on imeline.

Lõpuks jäi mul lennukini paar vaba päeva ja plaanisin ette võtta veel ühe matka. Seljakotist oli kõrini, aga ühe öö kuskil mägedes oleks veel heal meelel teinud. Mõtlesin Ambrolauri järvedele, pikaks jäi. Mõtlesin Borjomi pargile ja Kazbekile, ei köitnud. Siis jäi silma üks ühepäevase raja kirjeldus, mille kahele venitasin.

Didube jaamast Gudauri marsa peale istunud on küllap paljud Gruusias käinud. Kui just enne Gudaurit, Kvešeti külas maha astuda just seal, kus küla lõpeb, viib tee alla sillale ja edasi Bedoni külla. Tee on Gruusia mõistes hea ja teispool küla esineb koguni asfaldijäänuseid. Alguses on org nagu org Gruusias ikka. Kui siis tee nii kaks kilomeetrit hiljem järsult paremale keerab, jõuate teise maailma.

2016-08-24 12.15.53.jpg

Tee keerab paremale ja ees paistab muinasmaa

 

Vasakul käel kõrguvad kummaliselt väändunud basaldimakaronide seinad. 2016-08-24 12.20.13.jpgVeidi edasi lebab paremal pool teed kivistunud dinosaurusena kitsas kaljuhari, mille kõrval hea narsaaniallikas. Päeval on siin vahel nagu rahvapidu, kohalikud kogunevad head vett võtma ja omavahel juttu puhuma.

2016-08-24 12.57.15.jpg

Kivist dinosaurus. See kentsakas sein on kohati tegelikult vaid paari meetri paksune

Pärast allikat hakkab tee serpentiine mööda Benianbegoni küla poole ronima. Jõgi jääb sügavasse kuristikku ja ühtäkki olete tasasel rohelisel orupõhjal. Kari, mesitarud, heinalised, ühesõnaga, agraaridüll. Kuni märkate vahitorne mäeharjadel. Üks, kaks, kolm, korraga paistab neid järjest rohkem. Nagu kuskil Tolkieni jutus. Vasakut kätt, oru vastasnõlval kõõlub kaljunukil paari majaga Korogho küla, kus tean olevat iidvana raidkivibareljeefidega külakiriku.

2016-08-24 13.23.25.jpg

Korogho küla ja tema vahitornid

Paremat kätt kõrgemal orunõlval moodustavad paar maja kõrge vahitorni ümber Iuho küla.

Veel pisut edasi seisab teie ees valik. Sild viib üle jõe orunõlval olevasse majadekobarasse, Tskere külla.

2016-08-24 14.11.03.jpg

Tskere

Hea tahtmise korral saab seal ööbidagi, ehkki öömajateenust siin turistivabas maanurgas keegi ametlikult ei paku. Lai jalgrada, enamjaolt küll vana vankritee mõõtu, läheb aga jõekallast mööda otse edasi, külast kõrgemal asuvate karjamaade poole. Paadunud telkijana astusingi sinnapoole. Jõeke mu vasakul käel enam päris kanjonisse ei kadunud, ehkki org oli pea kõikjal järsuservaline. Kilomeetri jagu ülalpool küla jõuavad tee ja jõgi lõpuks pea samale kõrgusele ja siis tee lõppeb. Karjaradu mööda kõrgemal nõlval saaks ilmselt edasigi, mind täna turnimine ei huvita. Sean siinsamas tee otsas laagri üles. Lobistan jões ühes sügavamas kivitaguses augus higi maha. Päevitan, kuni päike juba viie aegu orunõlva varju kaob. Turnin kive ja kaljusid mööda jõesängi pidi allapoole, otsin üles kose, mis kuskil siin end peidab. Keedan münditeed.2016-08-24 16.56.09.jpg2016-08-24 16.54.00.jpg2016-08-24 16.59.27.jpg

Idülli rikub haukumine. Neli keskmist mõõtu koera on mu siinviibimise peale väga pahased. Ülal nõlval voogab lumelaviinina lambakari ja nood on ilmselt karjavalvurid. Vean matkakepi pikaks ja penid vaatavad mind seepeale hoopis suurema lugupidamisega. Lõpuks tüdin ja lähen rünnakule. Kuna kari on juba kaugel, lähevadki.2016-08-24 18.44.09.jpg

IMG_20160824_192456_BURST003.jpg

Lambakari voolab oru ülaosa poole

Öö on soe, uni hea, hommikul ei raatsi kuidagi lahkuda. Aega ju on ka. Lõpuks korjan kola kokku, vinnan seljakoti selga ja ronin kanjonit mööda allapoole. Eile nägin kose all vastaskaldal küla poole viivat rada, sinna end sätingi. Kose kõrvalt laskumine on märg ja vetikaselt libe, saan siiski terve nahaga alla ja varsti olen Tskeres. Siin pole küll kedagi peale ühe poisikese ja vana naise, kõik on heinal.

2016-08-25 08.49.05.jpg

Juga on õieti ainus koht, mis üles raja peale ei paista

2016-08-25 09.09.49.jpg

Kes teab, mis välialtariga siin Tskere küla taga tegu one, öelge palun.

Plaan on proovida läbi Mughure küla jõuda selle müstilise kaljunukil kükitava Koroghoni. Ei jõua. Vahele jääb kaks järsku orgu ja kohalejõudmiseks peaks ma üles Gudauri tõstukiteni välja ronima. Ei viitsi, lähen tagasi. Veel kivist dinosauruse juures passin peale, kaart väidab, et siitki peaks rada üles minema. Võimalik, et kunagi läks, praegu pole siin õieti midagi näha. Tundub, et ainus rada sinna kaljunukile ja vana kiriku juurde tulebki teiselt poolt ahelikku, Gudaurist. Jääb teiseks korraks.

IMG_20160825_102151.jpg

Ei, siitkaudu Koroghosse ei saa

IMG_20160825_104153.jpg

Kunagi on Mughure külas sootuks vägevamalt maju ehitatud. Praegused on viletsamast kivist

Kvešeti on hääletamiseks vilets koht. Tee on noolsirge, allamäge ja kõik vajutavad nagu jaksavad. Tee ääres elab mulle kaasa kohalik vanamees. Proovima siiski peab, sest Gudauri ja Kazbeki marsad on siin kindlasti täis. Lõpuks peab üks kinni. – Gamardžoba! – Da ja tebe ne gamardžoba, sadis! Kuda jedeš? Armeenlane. Peatselt saan teada, et tüüp on kaks päeva tagasi Moskvas ülemusega tülli pööranud ja nüüd on tal hirmus kiire Jerevani saada. Raha olla otsas, aga bensiiniga peaks napilt Jerevani välja vedama. Magamatusest ogar, vahepeal veel äragi eksinud ja lisaks hirmul et Tbilisist läbi sõita ei oska. Vladikavkazis oli palunud öösel end tuttaval läbi linna juhatada. Politsei pidas kinni, käskis tuttaval mehe magama viia ja lubas trahvi teha mõlemale kui teda öösel linna peal näeb.

Teeme söögipausi. Mina otsin välja oma kuivatatud liha, armeenlane leiva, poesingi ja suitsuvorsti. Minu liha põlgab kohe grusiinide jamaks. Hea liha olla ära solkinud. Sööme. Mis järgi jääb, käsib kõik mul ära süüa. Lahkame veel arbuusi, sel ajal kasvab maanteekraavi kivipragude vahelt meie kõrvale lõhnaõlimüüja. Locaste, Bass, sihukesed vinged firmamärgid. Kaubeldakse tubli veerand tundi, Locaste kuulub nüüd armeenlasele. Autosse istudes piserdab seda rahulolevalt endale ja seejärel kastab ka minu põhjalikult üle. Einoh, aitäh.

Mõtleme, mida Tbilisiga peale hakata. Mu uues telefonis pole netti ja Google Maps jääb ära. Ainus toimiv navi on matkajale mõeldud Locus, kus linnatänavad küll peal, aga navigeerimisfunktsioon normaalselt ei toimi. Loen talle siis kaarti, aga ühel hetkel otsustab ta omapead keerata ja ühtäkki seikleme kuskil Saburtalo elamurajoonide vahel. Pika tiiruga jõuame lõpuks Vabaduse platsile. Teen talle selgeks, et mu hostelini on siit vaid paarsada meetrit ja ma tahaks ikka väga maha minna. Ta ikka väga ei taha mind lasta. Paanika. Vaatame kaarti, tema ei saa kuraditki aru. Läheme taksojuhti otsima ja hetke pärast leidubki armeenlasest taksojuht, kes on nõus väsinud mehe linnapiirini viima. Astun hosteli poole. Hapude viinamarjade maa ootab.

6. päev. Ušguli.

Ušguli on kohaliku kõige popima matkamarsruudi sihtpunkt ja sel lõigul oli päris rahvarohke. Minu jaoks oli tegu siiski vaid vahepeatusega enne põnevamatesse kohtadesse jõudmist.

Hommikune Hadištšalast üleminek tõotas tulla põnev. Ukrainlased jäid pakkimisega molutama ja kui minema saime, oli päike juba kõrgel. Jupp aega sai otsitud kohta, kus jõgi pisutki haruneks, sest kuigi ukrainlastel oli kaasas 25 meetrit köit, tundus ühtne peavool meiesugustele kogenematutele pisut liiast. Võtsin mängu enda peale ja läksin ettevaatlikult läbi. Viskasin teistele ühe oma matkakepi, aga kuna see oleks peaaegu ära ujunud ja prantslased sellega eriti midagi teha ei osanud, jätsin teise omale. Siis viskasid ukrainlased mulle köieotsa ja prantslastele tegime miski pooletoobise julgestuse. Prantsuse tüdruk oli nii pisike, et temal tekkis vooluga pisut raskusigi, köiest oli abi.2016-08-15 08.02.22.jpg

Ülejäänud päev oli sündmustevaene, esmalt tõus Tšunderi kurule, lõuna juba teisel pool orus,

2016-08-15 11.43.36.jpg

Vihma tõttu pugesime ukrainlastega lõunat pidama tühja karjuseonni

2016-08-15 13.35.33.jpg

Jõgi vasakul käel voolab päris muljetavaldavas kuristikus

2016-08-15 13.43.59.jpg

Looduslik dušinurk tee ääres

kiire ja kerge marss Ipraali külla. Jõge koos ületanud seltskond läks mul kiirelt eest, prantslased olid kergete kottidega ja ukrainlastel oli himu veel õhtul Ušgulist autoga Mestiasse sõita, seega jäin varsti omaette. Päris Ušgulini ma minema ei hakanudki, lõin laagri teelt veidi kõrval karjamaal üles

2016-08-15 15.01.22.jpg

Kaljuklooster Ipraali lähedal

Imelise automaagilise tõlkimise nupust

Võeh. Ei saa mitte vaiki olla. Sattusin hea sõbra seinal mainima, et kasutan tõlkemäluprogrammi – ja järgnes ürgtuttav terminoloogiline õud.

Ei. Tõlkeprogramm ja tõlkemäluprogramm ei ole samad asjad. Tõlkeprogramm on näiteks Google Translate või Babylon. Inimesel, kes kasutab sellist tarkvara ükskõik mis asja eesti keelde tõlkimiseks, tuleks arvuti kasutamine keelata ja suunata ta algkooli tagasi. Või lasteaeda. Või lihtsalt eraldada ühiskonnast kui iseendale ja teistele ohtlik ja vaimselt puudulik olend. [Tiskleimer nõrganärvilistele: ma olen elukutseline tõlkija ja räägin elukutselisest tõlkimisest. Suahiilikeelset kaelkirjaku-barbecue retsepti lugege palun GT või Bingi või millega tahes. Loomulik ju.)

TõlkeMÄLUprogramm (näiteks MemoQ, Trados, SDLX, Wordfast vms) EI TÕLGI ISE. Mina tõlgin. Algusest lõpuni. Iga sõna. Ainus asi, mida tõlkeMÄLUprogramm teeb – see tükeldab teksti tõlkimise jaoks segmentideks (tavaliselt lauseteks, aga vajadusel ka lõikudeks, tabeli lahtriteks või mistahes muul viisil, nagu vaja). Kui segment (või selle sarnane) kordub, siis ta pakub mulle seda vana tõlget. Ma ei pruugi seda aktsepteerida. Ma EI PEA tõlkima sama asja samamoodi kui kontekst või stiil eeldab mingit muutust.

Jutt sai alguse raamatutõlkimisest. Raamatutõlkijad kasutavad tõlkemäluprogramme harva. Konservatiivne rahvas. Pliiats, paber. Hanesulg ja pärgament läheks veel paremini. Alati pole algtekste elektroonilisel kujul saada ka, kirjastustes on neetult sageli seesama hanesule-ja-pärgamendi rahvas. Pealegi, erinevalt tarbetõlkest, pole siin kordustest ja mälust väga palju tulu. Miks mina seda teen?

  1. Ma ei pea ehitama lauale kummalisi steampunk-konstruktsioone raamatu hoidmiseks ja järje pidamiseks. Mul pole selleks siin oma komandopunktis õigupoolest ruumigi. Nii alg- kui lõpptekst on minu ees ekraanil.
  2. Ma ei pea kerima ekraanil kahte faili kõrvuti, programm kerib minu eest.
  3. Ma ei pea vaeva nägema keeruliste võõrkeelsete ja võõraid märke sisaldavate nimede sissetoksimisega. Programm laseb seda teha lihtsa klahvikombinatsiooniga.
  4. Ma saan kasutada omaenda sõnastikke mitmesuguste terminite jaoks. Ilukirjanduses pole sellest lugu, minu enamasti populaarteaduslikes tekstides on siiski oluline, et terminoloogia oleks paigas. Ahjaa, EKI kohanimede andmebaas imeb. Mitte vilinal vaid kosmoseraketi möirgega. Mul on parem. Ise tegin. Kogemata kombel Munich-Turini rongi ei istu.
  5. Kasutatud kirjanduse loetelud. Säästab 2-3 päeva tuima toksimist per raamat. Just sellise jama jaoks CAT välja mõeldigi.
  6. Sest mul on see olemas. Igapäevase leiva teenin tarbetõlkijana ja seda ametit ilma CATita ei pea. Ja raamatutõlke puhul puht stiili pärast hanesulele ja pärgamendile üle minna on tüütu. Ainult raamatutest elatuvana ma CATi ei ostaks ega kasutaks. Niikuinii selle töö eest pmst ei maksta. Vähemalt mitte määral, mis investeeringuid võimaldaks.

Mis on CATi miinused? Üksainus on. Lausestus. Üldjuhul kipub üks algkeele lause vastama ühele sihtkeele lausele. Tarbetõlkes on see enamasti OK (kui juriidilised tekstid välja arvata). Raamatute puhul – mitte alati. Aga vahel. Harva. Algkeele lausest mitme sihtkeele lause tegemine on lihtne, lööd vaid punkti vahele. Vastupidine on võimalik, aga nõuab lisaliigutust. Seda peab meeles pidama, teksti mõttega lugema ja iga natukese aja tagant endale jalaga tagumikku andma, et ei ununeks. Aga, olgem ausad, keskmist Eesti raamatutõlke kvaliteeti arvestades on see kukimuki.

Nii et palun mind endiselt pidada tõlkijaks, mitte arvutioperaatoriks. Imelise automaagilise tõlkimise nuppu pole olemas.

Ahjaa, miks ma sellest nii leili lähen, et kaheleheküljelise jauri kirjutan ja siis selle veel täiendatuna Facebookist WordPressi üle tõstan? Olgu pääle, ässad N hulgifirmast on niikuinii veendunud, et tõlkijal on see imenupp olemas ja kogu hinnajutt on mingi väljapressimise värk. Mõelgu, nemad nutavad ja maksavad. Kui maksavad. Aga kui samasuguses suunas hakkab arutama hea kolleeg, siis tekib tõesti tunne, et võtaks õige valge lina ümber ja hakkaks tasapisi surnuaia suunas roomama. Ja need kes raamatuid lugeda tahavad, tõmmaku hiina keele kursustele.