Author Archives: vahurlokk

Kahheetia kaljukirikuid otsimas. Hoopis teistmoodi Gruusia.

Muidugi oli Devi jälle see, kes mulle kärbse pähe pistis. David Garejat teab ju igaüks, aga tema oli kuulnud, et sealt ida pool, kus maastik peaaegu poolkõrbeliseks muutub, on selliseid kaljudesse õõnestatud kirikuid veel. Et läheks ja vaataks, äkki saab ta nende peale mingi tuuri üles ehitada. Siis maandus Tbilisis Kris oma perega, võtsime nemadki punti, vähemalt David Gareja otsaks ja sõidukulude jagamiseks, ja siis tulid Devile ootamatult kliendid.

Nii me siis laupäeval Krisi perega David Gareja poole põrutasimegi. DG-st ma kirjutama ei hakka. Kes Gruusias vähegi käib, satub sinna ka, ja nett on ilupilte täis. Olin kaardile sügavamalt silma vaadanud ja DG tiiru lõpus võtsin mungad ette. Et äkki saab siit otse üle oru põhja/kirde suunas, teele, mis Udabnost ida poole läheb. Põhiliselt kartsin, et satun Aseri piirile liiga ligi ja tuleb mingi jama. Poe-Zaza, kes jutu järgi kanti kõige paremini tundvat, kaotas igasuguse jutukuse kohe kui aru sai, et kavatsen üksi minna. Hundid ja koerad söövat mu ära ja tema seda pattu hinge peale ei tahtvat. No las ta siis olla, võin Udabnost ka alustada.

1. päev

Kella 3 paiku panigi me autojuht mind rajaotsale maha, sain temalt veel ka 2 l vett kaasa ja hakkasin astuma. Maastik, olgem ausad, polnud väga inspireeriv.

IMG_20170325_151537

Udabno teeots

Just enne taamal vasakul paistvat mäge sain oma esimesed tuleristsed. Koertest oli Devi mulle muidugi rääkinud. Tema teooria kohaselt tuleb koerte rünnaku korral maha istuda ja siis nad rahunevat maha. Igaks juhuks olin mina hoopis kirka kaasa võtnud ja mingil hetkel selle ka näppu võtnud. Kui siis tee enne mäge talu juures vasakule keerasin, sattusin korraks talule liiga ligi, pakun et 100 meetri peale. Koeri tuli 7-8, suhteliselt väikesed, aga seda tigedamad. Maha istuda ja oodata tundus väga mõistusevastase plaanina, vehkisin usinalt kirkaga ja liikusin nii kiiresti kui sain, et sissepiiramist vältida. Õnneks läks.

Mäe kõrval moodustus väike sadul, sellele ronides oli maastiku muutus üsna ootamatu, minu ees laius mingi indiaanifilmide võttepaik. Apatšid apatšideks, koerte pärast olin ma nüüd tiba mures. Fikseerisin mõttes, et kahest nähtavast farmist möödub tee vist ohutust kaugusest. Nii läkski ja talude vahelt läbi lipsanud, sain oma esimese ahhaa-elamuse. Lähenesin orupõhjas järsemale laskumisele kui korraga nõlva tagant oma paarkümment pisemal lennuki mõõtu raisakotkast õhku tõusis, minust vaevu 15 meetri kaugusel. Eks orupõhjas olnud surnud lehm, selle juures kaks koera, kotkad ootasid nüüd oma toidukorda. Pildile neist muidugi palju ei jäänud:

IMG_20170325_165131

Kui hoolega vaadata, on pildi keskel hiiglaslikud kotkad. Ausõna.

Oru teises küljes avastasin end korraga piraka põllu servast ning kaarti usaldades tegin vale pöörde. Osa teid oli jäänud põllu alla ja pärast pikemat vantsimist ei jäänudki mul muud üle kui samas põlluservas telk üles lüüa. Oma 15 km kokku käidud ja üsna viisaka tempoga pealegi. Öö oli külm, nullilähedane, peale ümber telgi hulkunud väga lärmaka kassi või muu kaslase suuremat ei juhtunud.

2. päev

Hommikusöögi ja kohviga oli ka vesi praktiliselt otsas ja nüüd polnud muud varianti kui eelmisel päeval ida pool paistnud talu juurde minna vett küsima. Päev tõotas tulla hoopis palavam. Talu asemel leidsin eest Texast meenutavad naftapumbad, kaks vana olid objektil, neilt sain 2 l vett ja pisut juhatust esimeste kirikute suhtes. Seda, et neil tegelikult olnuks ka leiba-juustu ja muudki süüa, kuulsin alles pärast juhuslikult karjuselt. Ise loll, ei osanud küsida ka kohe. Objektilt lahkumine käis kõva võitlusega, seda valvavad koerad ei tahtnud mind sugugi elusalt minema lasta ja naftatöölistest polnud selles asjas suuremat abi. Kirka jälle käiku.

IMG_20170326_102650

Texas

Mõni kilomeeter hiljem ajasin juttu aseri karjusega ja tollelt sain väärtuslikku õpetust – mitte minna maja juurde, seal tapvat koerad mu maha. Kodus on niikuinii paremal juhul naine ja neist pole koerakarja vastu abi. Üles tuleb otsida temasugune karjus, kellega koos maja juurde saab minna. Karjade juures sealkandis koeri pole.

Nii läkski. Lõuna paiku kerkis tee ääres nosiva lambakarja juurest Farman ja astus ise ligi. Eks Farmani tare on tee ääres, kodus polnud kedagi ja ta teadis suurepäraselt, mis juhtub, kui ma temata edasi lähen… Mina muidugi pidanuks just seal üldse teelt maha pöörama, aga sattusime juttu rääkima, tema nõudis, et tuleb minna tema juurde lõunat sööma ja nii kehastusingi kah karjuseks, ajasime ta lambad tare juurde ja leib, juust ja täiesti imeline hapendatud lambapiim (misiganes selle nimi seal ka pole) tulid lauale. Ühtlasi sain teada, et jaanuar-veebruar olid olnud ennenägemata külmad ja lammaste seas teinud hirmsat lõikust, nüüd aga on põud ja kurnatud loomad ei saa kuidagi kosuma hakata. Aga see-eest olla neilt külast keegi kunagi Eestisse ülikooli läinud. Vott.

IMG_20170326_110532

Farman ja tema üsna kõhnuke kari. Ühe talle vedasin seljas maja juurde, see enam eriti liikuda ei jaksanud ja sandikesi oli seal veelgi.

Kõht head-paremat täis, keerasin nüüd pea tagasi, et mu OpenHikingMapil märgitud esimese kiriku juurde saada. No ma vähemalt oletasin, et need kriunakad kaardil on need, mida ma otsin. Ei pidanud pettuma ja hea oli, et hoolsalt ka selle tagumise juurde läksin, sest kõige läänepoolsem koobastekogum on ka kõige paremini säilinud, sh freskojäänustega.

IMG_20170326_121454

Kaljuseinast paistab esimene koobas

Esimene koobas oli päikesepoolne ning kõõlus üsna kõrgel ja järsul rusunõlval, igatahes oli hea, et selle päikeselembist asukas veel talvest piisavalt uimane oli. Laikude järgi arvaks ta takkajärgi gürsaks ja seal selle eest jooksmiseks küll ruumi polnud.

Üsna kohe sain aru ka sellest, et kirikute ees asuv kitsas org on meeletult palav katel. Ronisin tagasi harjale ja liikusin ida poole, ise järgmisi koopaid jälgides. Harjal käis elu. Peamiselt jänesed ja kilpkonnad. Mõlemaid piisavalt, et lugemise ühel hetkel lõpetasin. Idapoolsed kirikud jagunesid kaheks – kas olid juba pahasti varisenud, või asusid kuskil nii kõrgel, et ma päris üksi seda pudedat liivakivi mööda ronida ei tahtnud. Janu hakkas pealegi kurjasti liiga tegema. Südames küll suuremat uskumata Farmani kinnitusse, et Iori vesi on täita puhas, kallasin naftameeste 2 l päeva jooksul sisse.

Lõpuks sai kaljuhari otsa ja aeg oli pöörata ots Iori jõe silla suunas, kus plaanisin ööbimist. Ees paistis maastik sihuke (Iori sild jääb selle tumedama künka taha):

IMG_20170326_144340

See ots oli küllalt sündmustevaene, ühest teele jäävast talust möödusin umbkeelse karjuse soovitusel kaarega. Kaart näitas mingit kirikut ka otse Iori silla kõrval ja tõepoolest, seal need koopad olid. Lähemalt ma enam ei uurinud, toss oli palavusest ja veepuudusest üsna väljas, pealegi tunduvad koopasuud olevat kõrgemal kaljuseinas:

IMG_20170326_160822

Iori osutus Võhandu mõõtu kohvikarva mudajõeks. Liiatigi on silla kõrval loomade joogikoht, kus õhtu otsa voorisid suured lambakarjad. Valikut polnud, tegin südame kõvaks ja keetsin vett hoolega. Toimis, seedimisega probleeme ei tekkinud. Öö tuli soojem, kuid hämaruse saabudes kogunes jõe äärde suurem jõuk šaakaleid või hüääne (ma ei oska hääle järgi eristada), kelle kisakoorile laulis soolot ilmselt kassikakk valjult kassi kombel näugudes. Magama jäämisega oli igatahes tükk tegu.

IMG_20170327_080214

Joogikoht. Sild jääb siit allajõge ehk vasakule, mina jahutasin saabastes haudunud jalgu ja tulin paljajalu siitsamast üle.

3. päev

Kaardi järgi teadsin, et mu teelt veidi kõrvale peab jääma mingi kindlus, Didi Kvabebi. Karjused ei teadnud kindlusest midagi, otsustasin, et tuleb ise kohale minna. Leidsin kaardi järgi sobivana tunduvas kohas teelt kõrvale viiva raja ja sain varsti teada, miks karjused kindlusest midagi ei tea.

IMG_20170327_103742

Didi Kvabebi kagu poolt. Ilmselt saaks ka siit läbi, neid uhtorge läbis hulk karjaradu, aga otsustasin, et ilma veevaruta ma sinna seiklema ei lähe.

Tegu on hoopis kõrges kaljuseinas oleva koobaste kompleksiga, ilmselt vana kloostriga. Kuna karjustega rääkides selgus, et kogu orus kasutatakse joogiks sedasama Iori jõe vett, siis olin nüüd veeta, juba mõõdukalt janus ja seega mingeid seikluslikumaid haake eriti ette võtta ei tahtnud. Astusin edasi ja lootsin, et ehk saan vähemalt tuleviku tarbeks mõne mõistlikuma lähenemistee otsa kätte. See ka õnnestus.

IMG_20170327_112959

Didi Kvabebi põhja poolt. Siit tundub läbi saavat küll, ehkki need põõsastega kaetud künkanõlvad on ilmselt väga ogalised.

Leidsin lähenemistee ja astusin teed mööda oru serva poole, ümberringi oli pastoraalne idüll, kaugemal lambakarjad, mõnisada meetrit minust paremal asjatasid hobustega mees ja naine. Mõtlesin veel, et neilt peaks püüdma vett saada, janu läks päris kurjaks. Siis hakkas mees korraga imekiiresti minu poole jooksma ja eespool hakkas künkal haukuma koer. 5-6 pirakat kaukaasia lambakoera jõudsid minuni samal ajal kui nende peremees. Vedas, raisk. Tegin täitsa umbkeelsele aserile selgeks, et vajan vett ja tahaks temalt ka juustu ja leiba osta. Tema astus lihtsalt teed mööda edasi. Talu, tuli välja, asus otse tee ääres, veidi nõlvast all. Jalakäijale surmalõks, koerakarjale mõeldes. Mõtlesin, et keerame sisse, seeasemel astusime majast mööda, veidi edasigi, siis kui koerad maha jäid, näitas mulle, et läheksin teisele poole nõlvast alla ja istuks põõsa varju peitu. Võttis mu veepudeli ja läks. Niipalju siis peremeeste võimust oma koerte üle.

Enne päris orunõlva servale jõudmist tegin ühe puu all lõuna:

IMG_20170327_120738

Leib, vesi ja lambajuust. Luksuslik lõuna miljonivaatega Iori orule.

Vaevalt 150 meetrit edasi, oru serval, hakkasin vanduma kui voorimees. Kaart oli näidanud sirget teed ja tasast maastikku. No küllap oleks saanud ka teisiti planeerida. Aga seda vaatepilti ma siiski ei oodanud. Nüüd polnud valikut.

IMG_20170327_123249

Siit otse üle. Ära sina niimoodi tee, võta lihtsalt auto.

Viimased 15 kilomeetrit üle selle välja olid arusaadavalt sündmustevaesed, kui välja arvata teises servas olnud talu, mille koerad mind taas ära süüa proovisid. Peremees tegi moepärast paar liigutust nende taltsutamiseks, aga nähes, et ma oma kirkaga juba üsna vilunult toimetan, ülearu ei pingutanud. Kvemo Magharos, mida Facebook jonnakalt Ulianovkaks nimetab, läks veidi aega, kuni leidsin vana Zauri, kellelt head Kahheetia merevaigukarva veini koju kaasa osta. Mulluse saagi olla rahe ära hävitanud ja peale Zauri kellegi enam veini eriti pole.

Kui sa tahad ka neid koopaid näha:

Esiteks, mine autoga. Teed on head, vähemalt seni kuni vihma ei saja. Suvaline pargimaastur teeb töö ära. Udabno poolakate hipihostel teeb ratsaretki peaaegu samal marsruudil mida ma käisin, Udabnost Signaghisse. See võib olla tõsiselt vinge.

Teiseks, võta kaasa palju vett. See koht on juba märtsis palav, hiljem on seal paras põrgukatel ja vett on neil seal koha peal alati vähe. Mujalt kui taludest ja Iori jõest vett ei leia.

Võta kaasa kirka või muu enesekaitsevahend ja ära mine üksi. Koerad talude juures on probleem. Kui liigud jala, mine taludest ringi nii, et vahe oleks vähemalt 200-250 meetrit. Erinevalt muust Gruusiast on siin karjade juures koeri vähe, kõik on talude juures.

Aprillist lisanduvad koertele gürsad aka Levanti rästikud, keda seal on palju. Gürsa on agressiivse loomuga ja tapvalt mürgine. Ei, helikopter ei jõua õigeks ajaks.

Kohalikud räägivad minimaalset vene keelt ja halba gruusia keelt. See on puhtalt aserite ala. Gamarjoba asemel ütle salaam. Kui sa oled matkaja ja küsid, saad alati pisut leiba, vett ja lambajuustu, vajadusel ka peavarju. Raha nad ei võta. Aga kuradi jabur on küsida, kui su varustus seljas ja kotis maksab samapalju kui kogu nende maine vara.

Advertisements

Tbatan

Kõik sai alguse sellest, et George kutsus Devi matkale. Et läheks Tbatani. Devi oli Pankisis vana olijana ja talv otsa oma külas kuivanuna muidugi rõõmuga päri ja teadis pealegi, et üleval kuru peal on terve hulk hütte, kus mõnusasti ööbida ja tule ääres asju kuivatada saab. No ja minu kutsus ta ka kaasa. Viimasest raamatutõlkest täitsa ära närtsinuna olin pikemata nõus.

Devi on tegelane, keda lihtsalt peab pisut kirjeldama. Isa poolt olla ta mingist Indoneesia kuningasoost, ema poolt Saaremaa Pidula mõisa sakstest pärit. Kogu oma sinivere juures on ta mõnusalt põrunud tegelane, kes peab Pankisi orus ja Tušeetias oma matkajuhiäri ja eelistab seejuures vähem tuntud ja turistidest puutumata radasid. Räägib tšetšeeni ja gruusia keelt. Tunneb kõiki kohalikke ja sealsete mägiradadega on paremini kursis kui mägilased ise. Uskumatu trouble magnet on ta ka. Vene piiri ääres Gruusia piirivalvele tšetšeeni rahvariides, piiriäärsete alade kaardikomplekti ja araabia keele õpikuga vahele jäämiseks lihtsalt peab annet olema. Kokkuvõtlikult – kuldne leid minusuguse matkahullu jaoks.

Räätsade üle oli enne retke pisut arutamist, aga Devi ja George, mõlemad kogenud käijad, arvasid, et räätsad peavad kaasas olema. Sain Mogzaurist hirmsuured plastrimakad ja valmis me olimegi.

Reede hommikul äratus kell 5, 6 oli Gio Dolidze nurgal kohal, Alvanist haarasime kaasa Devi ja nii üheksa paiku olimegi Pankisi oru viimases külas Zibakhevis, 750 meetri kõrgusel. Külamehed arvasid, et lumi on meil Tbatanil üle pea (aga nad polnud seal käinud). Auto jäi Devi tuttavate õuele ja meie panime reipal sammul minema. Ilm oli nii soe, et üsna varsti tuli joped-fliisid seljast korjata ja nii uskumatu kui see ei tundu, nii jäi kuni öö tulekuni.

2017-03-03 09.32.33.jpg

Zibakhevi. Kõik on veel kaunis.

Batsara silla pealt keerasime vasakule orgu sisse ja veidi pärast kaitseala valvurite maja hakkas rada loodesuunalist harja mööda üles kruttima. Valvuriga sai juttu ka aetud, tema arvas, et lumi on Tbatanil vööni (aga ka tema polnud seal käinud, no tõepoolest, normaalsed inimesed ei ronigi sellisesse kohta sellisel ajal). Ilm oli pisut sombune, õhus oli kõvasti kevade lõhna ja esimesed kevadlilled õitsesid. Soe ja mõnus. Natuke liigagi mõnus. Kaks ja pool tundi käidud, olime Devi jutu järgi poolel teel, veidi üle 5 kilomeetri tuldud ja minu GPSi järgi umbes 1300 meetri peal. Teistel nõlvadel paistis küll lund olevat, meie ümber oli vaid mõni üksik räbal. Arutasime, kas räätsad sai niisama kaasa lohistatud või läheb neid ehk kuskil päris üleval asja ette ka. Retke ülemine ots oli alt hästi näha ja seal paistis olevat üksikute lumelaikudega, peamiselt puhtaks sulanud nõlv, ainult päris tipus tundus olevat veidi rohkem.

2017-03-03-11-35-292017-03-03-12-06-492017-03-03-12-08-12

Ainsaks vaatamisväärsuseks oli seni kohalike kastanikorjamislaager, kus Devi jutu järgi veedetavat sügisel mitu nädalat. Laagrist ülalpool tuligi esimene lumeväli, mille tagumises osas leidis George karujäljed ja seal otsustasime ka räätsad alla panna.

2017-03-03-14-34-55

Lõunapaus. Pealik peab kõnet.

Edasi sai kinnitust vana tõsiasi, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, need võivad täituda. Lund oli nõlval, eriti aga tee peal järjest rohkem. Kuna kogu eelnev nädal oli olnud soe, oli paks lumekiht muutunud vesiseks ja pehmeks ning sellel ei kandnud suuremat isegi räätsad. Minul oma kerge kere ja hirmsuurte räätsadega läks veel isegi hästi – või kuidas võtta, sest peamine rajategemine tuli nüüd samuti teha minul. Devi oma pisikestega ei püsinud üldse pinnal (ja tema 159 cm poleks igal pool lumest väljagi ulatanud) ja George’i suured räätsad pidid kandma hoopis toekamat keret, temagi vajus kogu aeg kapitaalselt läbi. Varsti sai üsna ilmseks, et Devil on õhk korralikult otsas ja puhkepause pidime võtma üsna tihedalt.

2017-03-03-16-21-56

Umbes 1700 meetri peal jõuab rada väikesele 300-meetrisele platoole. Siin läks asi päris käest ära. Lumi oli sügav ja sumpamine muutus päris meeleheitlikuks. Teisel pool platood üritasin räätsapiinadest pääseda ja nõlva järsemat, lumavaba osa pidi kõrgust võita, paraku läks seegi plaan luhta, sest see nõlvaosa kippus meid viima vales suunas ja nüüd olime sunnitud tegema koguni traaversi üsna järsul lumisel nõlval, et tagasi teele saada. Taipasime, et hämardub ja meil hakkab tasapisi aeg otsa saama. Naljad läksid nati kramplikuks.

Viimased 150 vertikaalset meetrit oli kõikjal paks lumi. Puutumatule lumeplaadile astudes vajus see kõva vuhinaga laialt meie ümber kokku ja lõpuks jälgisin ümbritsevaid nõlvu juba üsna murelikult. Tegelikku laviiniohtu siin vist siiski polnud, lumisemad nõlvaosad oli ka üsna lauged.

Umbes 1950 m kõrgusel asuvasse tippu jõudmise ajal kadus ka viimane valgus. Nüüd korraga selgus, et eemalt tipus nähtud hütt polegi see, mida Devi silmas pidas, olla teine viletsavõitu. Devi tahtis laskuda alla, teisel pool tippu olevale sadulale, seal olla palju hütte, leiame mõnest ka küttepuid ja puha. Minul oli selleks hetkeks kama igasugustest küttepuudest. Saapad olid läbi ligunenud, päkad põlesid külmast ja viimased 500 tõusumeetrit olin ma suhteliselt väikeste pausidega üksi rada teinud. Ütlesin George’ile, et ta üle võtaks ja otsustasin mõttes, et küttepuid toogu kes tahes, mina panen varbad magamiskotti ja siis kasvõi maetagu mind selles, kuhugi ma ei liigu.

Siis jõudsime hütini. Sel puhul tuleb tänada Gio “prožektorit”, sest minu pealambist poleks onni ülesleidmiseks küll piisanud, Devi seasilmast rääkimata. Igatsetud varjualusesse jõudmine nõudis küll esmalt ukse väljakaevamist ja taas olid mu odavad räätsad asja eest, sest labidat meil kellelgi polnud ja popid toruraamiga räätsad kaevamiseks ei kõlvanud. Nüüd ilmnes, et aken on eest ära ja tuleaset onnis pole. Keetsime priimusel kiire groki, ent kui mina mõtlesin oma plaani asuda ellu viima ja magamiskotti pugeda, hakkasid ülejäänud kaks optimisti arutama, et see pole ikka päris õige onn ja teises onnis on tulease ja üldse. Kuulasin neid suhteliselt juhmi näoga, aga vastu punnimiseks olin liiga krogi ja natukese aja pärast ristlesime mööda laia kurusadulat ringi ja otsisime oma saart.

Leidsime:

  • mitu onni kus oli puudu mõni sein või katus,
  • ühe onni, mis oli uus ja ilus, aga lukus. Akna kaudu sisse ronides leidsin, et nikerdustega kapid seal on, aga tuleaset ikkagi pole. Devi oleks sealt välja saanud ka ainult läbi akna visates, paraku, mis öiseks väljaskäimiseks on neetult ebamugav,
  • ühe onni, mille puhul onnieksperdid arvasid, et see on tegelikult parem kui see onn, kuhu me oma asjad olime jätnud (pool kilti eemal). Aga tuleaset siin ikka polnud. Ainult lahtine katusealune onni ees.

Ei leidnud:

  • seda hütti kuhu Devi tegelikult minna tahtis. Ta tegelikult oli Tbatanil varem ainult suvel olnud. Tegelikult tuli välja, et säärane räätsamatk on tema jaoks üldse esimene. Ahsoo.

See viimane onn oli see koht, kus ma Gio suureks meelehärmiks kannad maasse lõin ja ütlesin, et ma seljakotti uuesti pakkima ja teise kohta lohistama ei hakka. Igatahes mitte lahtise katusealuse nimel. Meie Deviga vantsisime koduonni, Gio tiba mornilt mingit lagunenumat onni lammutama, sest “tema suudab lõkkel oma märjad saapad raudselt kahe tunniga ära kuivatada”. OK, ta on alles 27, saab andeks. Meie Deviga, kaks vanainimest, avaldasime leebelt kahtlust ja seejärel pidasime lõuad. Noor mees, huvi on, tehku.

2017-03-03-20-26-05

Keedame grokki

Devi seis oli ka tegelikult üsna hull, külm kurjasti kallal ja tema puges nüüd tõesti magamiskotti. Minul pärast grokki enam varbad ei külmetanud ja kui Gio oma lammutusmaterjaliga meieni jõudis, asusin tema priimusel hommikuks lund sulatama. Tema kuivatas onni ees lõkkel enda ja Devi saapaid. Oodatud tulemuslikkusega. Kiire supi tegime ka, see lõi ka Devile sooja jälle sisse. Kesköö paiku saime lõpuks magama. Katkusin oma saapad nii lahti kui sain, lootuses, et hommikul jalg sinna kuidagi sisse õnnestub pressida.

Hommikul polnud pressida midagi, saapad ei olnudki külmanud. Lubatud -10 oli ilmselgelt tulnud kuskil mujal. Vaatepilt õues oli pärit mingist muinasjutust ja kõik eilsed piinad kadusid kuskile olematusse. Kojuminek matkalt on alati sihuke melanhoolsevõitu tegevus, nii ka nüüd. Giol oli jõudu kõvasti, mingil hetkel ta lihtsalt kadus eest. Mina tõdesin murega, et Devi toss on endiselt täitsa väljas, hoidsin tema ligi ja vaatasin, et ta väsinud peaga endal midagi ära ei murraks. Meil polnud ju kiiretki, alles hiljem selgus, et Gio tahtis viieks linna tagasi saada. Kena kui noored on nii optimistlikud. Kui me Deviga Batsara sillale jõudsime, vuraski Gio meile juba autoga vastu. Häppi end, kui mitte arvestada, et tee peal tekkis meil juba suurepärane järgmine “huvitav” plaan. Aga mitte enne lume sulamist. Räätsasid ei taha nüüd kohe tükk aega näha.

2017-03-04-07-57-31

Miljonivaade

2017-03-04-07-58-39

Hütte oli tõesti kurul mitmesuguseid

2017-03-04-08-00-36

Tbatani tipp

2017-03-04-09-28-552017-03-04-09-28-43

2017-03-04-09-43-19

Sealpool on helge tulevik. Tegelikult küll Devi sõprade talu.

2017-03-04-09-48-37

Vaade Tbatanilt alla kurule. Mägede taha jääb Tušeetia

2017-03-04-09-51-37

2017-03-04-10-16-55

Veevõtupaus. See lumesulavesi oli kuidagi veidra maitsega tõesti.

2017-03-04-14-16-56

Kas Gio taipab oma autoga vastu tulla või joob tšetšeenidega kohvi?

 

 

Epiloog. Khada kuristik.

Sellest, kuidas ma lõpuks Tbilisisse jõudsin, heade inimeste abiga sidet taastasin ja kadunud raha otsisin, kirjutama ei hakka. Piisab vaid öelda, et Gruusiale omaselt kaasnes sellega mitu tummist väljatehtud lõunat ja hulk häid ja maru abivalmeid inimesi. Gruusia on imeline.

Lõpuks jäi mul lennukini paar vaba päeva ja plaanisin ette võtta veel ühe matka. Seljakotist oli kõrini, aga ühe öö kuskil mägedes oleks veel heal meelel teinud. Mõtlesin Ambrolauri järvedele, pikaks jäi. Mõtlesin Borjomi pargile ja Kazbekile, ei köitnud. Siis jäi silma üks ühepäevase raja kirjeldus, mille kahele venitasin.

Didube jaamast Gudauri marsa peale istunud on küllap paljud Gruusias käinud. Kui just enne Gudaurit, Kvešeti külas maha astuda just seal, kus küla lõpeb, viib tee alla sillale ja edasi Bedoni külla. Tee on Gruusia mõistes hea ja teispool küla esineb koguni asfaldijäänuseid. Alguses on org nagu org Gruusias ikka. Kui siis tee nii kaks kilomeetrit hiljem järsult paremale keerab, jõuate teise maailma.

2016-08-24 12.15.53.jpg

Tee keerab paremale ja ees paistab muinasmaa

 

Vasakul käel kõrguvad kummaliselt väändunud basaldimakaronide seinad. 2016-08-24 12.20.13.jpgVeidi edasi lebab paremal pool teed kivistunud dinosaurusena kitsas kaljuhari, mille kõrval hea narsaaniallikas. Päeval on siin vahel nagu rahvapidu, kohalikud kogunevad head vett võtma ja omavahel juttu puhuma.

2016-08-24 12.57.15.jpg

Kivist dinosaurus. See kentsakas sein on kohati tegelikult vaid paari meetri paksune

Pärast allikat hakkab tee serpentiine mööda Benianbegoni küla poole ronima. Jõgi jääb sügavasse kuristikku ja ühtäkki olete tasasel rohelisel orupõhjal. Kari, mesitarud, heinalised, ühesõnaga, agraaridüll. Kuni märkate vahitorne mäeharjadel. Üks, kaks, kolm, korraga paistab neid järjest rohkem. Nagu kuskil Tolkieni jutus. Vasakut kätt, oru vastasnõlval kõõlub kaljunukil paari majaga Korogho küla, kus tean olevat iidvana raidkivibareljeefidega külakiriku.

2016-08-24 13.23.25.jpg

Korogho küla ja tema vahitornid

Paremat kätt kõrgemal orunõlval moodustavad paar maja kõrge vahitorni ümber Iuho küla.

Veel pisut edasi seisab teie ees valik. Sild viib üle jõe orunõlval olevasse majadekobarasse, Tskere külla.

2016-08-24 14.11.03.jpg

Tskere

Hea tahtmise korral saab seal ööbidagi, ehkki öömajateenust siin turistivabas maanurgas keegi ametlikult ei paku. Lai jalgrada, enamjaolt küll vana vankritee mõõtu, läheb aga jõekallast mööda otse edasi, külast kõrgemal asuvate karjamaade poole. Paadunud telkijana astusingi sinnapoole. Jõeke mu vasakul käel enam päris kanjonisse ei kadunud, ehkki org oli pea kõikjal järsuservaline. Kilomeetri jagu ülalpool küla jõuavad tee ja jõgi lõpuks pea samale kõrgusele ja siis tee lõppeb. Karjaradu mööda kõrgemal nõlval saaks ilmselt edasigi, mind täna turnimine ei huvita. Sean siinsamas tee otsas laagri üles. Lobistan jões ühes sügavamas kivitaguses augus higi maha. Päevitan, kuni päike juba viie aegu orunõlva varju kaob. Turnin kive ja kaljusid mööda jõesängi pidi allapoole, otsin üles kose, mis kuskil siin end peidab. Keedan münditeed.2016-08-24 16.56.09.jpg2016-08-24 16.54.00.jpg2016-08-24 16.59.27.jpg

Idülli rikub haukumine. Neli keskmist mõõtu koera on mu siinviibimise peale väga pahased. Ülal nõlval voogab lumelaviinina lambakari ja nood on ilmselt karjavalvurid. Vean matkakepi pikaks ja penid vaatavad mind seepeale hoopis suurema lugupidamisega. Lõpuks tüdin ja lähen rünnakule. Kuna kari on juba kaugel, lähevadki.2016-08-24 18.44.09.jpg

IMG_20160824_192456_BURST003.jpg

Lambakari voolab oru ülaosa poole

Öö on soe, uni hea, hommikul ei raatsi kuidagi lahkuda. Aega ju on ka. Lõpuks korjan kola kokku, vinnan seljakoti selga ja ronin kanjonit mööda allapoole. Eile nägin kose all vastaskaldal küla poole viivat rada, sinna end sätingi. Kose kõrvalt laskumine on märg ja vetikaselt libe, saan siiski terve nahaga alla ja varsti olen Tskeres. Siin pole küll kedagi peale ühe poisikese ja vana naise, kõik on heinal.

2016-08-25 08.49.05.jpg

Juga on õieti ainus koht, mis üles raja peale ei paista

2016-08-25 09.09.49.jpg

Kes teab, mis välialtariga siin Tskere küla taga tegu one, öelge palun.

Plaan on proovida läbi Mughure küla jõuda selle müstilise kaljunukil kükitava Koroghoni. Ei jõua. Vahele jääb kaks järsku orgu ja kohalejõudmiseks peaks ma üles Gudauri tõstukiteni välja ronima. Ei viitsi, lähen tagasi. Veel kivist dinosauruse juures passin peale, kaart väidab, et siitki peaks rada üles minema. Võimalik, et kunagi läks, praegu pole siin õieti midagi näha. Tundub, et ainus rada sinna kaljunukile ja vana kiriku juurde tulebki teiselt poolt ahelikku, Gudaurist. Jääb teiseks korraks.

IMG_20160825_102151.jpg

Ei, siitkaudu Koroghosse ei saa

IMG_20160825_104153.jpg

Kunagi on Mughure külas sootuks vägevamalt maju ehitatud. Praegused on viletsamast kivist

Kvešeti on hääletamiseks vilets koht. Tee on noolsirge, allamäge ja kõik vajutavad nagu jaksavad. Tee ääres elab mulle kaasa kohalik vanamees. Proovima siiski peab, sest Gudauri ja Kazbeki marsad on siin kindlasti täis. Lõpuks peab üks kinni. – Gamardžoba! – Da ja tebe ne gamardžoba, sadis! Kuda jedeš? Armeenlane. Peatselt saan teada, et tüüp on kaks päeva tagasi Moskvas ülemusega tülli pööranud ja nüüd on tal hirmus kiire Jerevani saada. Raha olla otsas, aga bensiiniga peaks napilt Jerevani välja vedama. Magamatusest ogar, vahepeal veel äragi eksinud ja lisaks hirmul et Tbilisist läbi sõita ei oska. Vladikavkazis oli palunud öösel end tuttaval läbi linna juhatada. Politsei pidas kinni, käskis tuttaval mehe magama viia ja lubas trahvi teha mõlemale kui teda öösel linna peal näeb.

Teeme söögipausi. Mina otsin välja oma kuivatatud liha, armeenlane leiva, poesingi ja suitsuvorsti. Minu liha põlgab kohe grusiinide jamaks. Hea liha olla ära solkinud. Sööme. Mis järgi jääb, käsib kõik mul ära süüa. Lahkame veel arbuusi, sel ajal kasvab maanteekraavi kivipragude vahelt meie kõrvale lõhnaõlimüüja. Locaste, Bass, sihukesed vinged firmamärgid. Kaubeldakse tubli veerand tundi, Locaste kuulub nüüd armeenlasele. Autosse istudes piserdab seda rahulolevalt endale ja seejärel kastab ka minu põhjalikult üle. Einoh, aitäh.

Mõtleme, mida Tbilisiga peale hakata. Mu uues telefonis pole netti ja Google Maps jääb ära. Ainus toimiv navi on matkajale mõeldud Locus, kus linnatänavad küll peal, aga navigeerimisfunktsioon normaalselt ei toimi. Loen talle siis kaarti, aga ühel hetkel otsustab ta omapead keerata ja ühtäkki seikleme kuskil Saburtalo elamurajoonide vahel. Pika tiiruga jõuame lõpuks Vabaduse platsile. Teen talle selgeks, et mu hostelini on siit vaid paarsada meetrit ja ma tahaks ikka väga maha minna. Ta ikka väga ei taha mind lasta. Paanika. Vaatame kaarti, tema ei saa kuraditki aru. Läheme taksojuhti otsima ja hetke pärast leidubki armeenlasest taksojuht, kes on nõus väsinud mehe linnapiirini viima. Astun hosteli poole. Hapude viinamarjade maa ootab.

11. päev. Ghebi

Matka viimane päev, väljatulek, on alati sihuke nõme päev. Tõenäoliselt on sul seljakotist otsustavalt siiber. Kõik mis on katki, hõõrdunud või valutab, teeb seda kogu raha eest. Ja siis veel see teadmine, et pidu on läbi ja kojuminek ees. Ei rõõmusta. Mul oli küll nii.

Hakkasin liikuma küll alles siis kui päike kõrgel, kuid hollandlased jõid oma järve ääres alles kohvi kui neist mööda astusin. Peatselt asendas teerada üsna selgesti jälgitav vana vankritee ja minek läks üsna lihtsaks, olgugi, et siin-seal tuli veel võidelda džungliga.

2016-08-20 09.30.30.jpg

Džungel

Õnneks oli sellest taas läbi läinud me hobustega grupp ja korralikud rajad sisse murdnud. Veidi madalamal algasid võimsad laialehised metsad, kus võsa asemel kasvasid ajuti tohutud põlispuud.

2016-08-20 10.15.28.jpg

Vana vankritee põlismetsas

Vahetult enne orgu jõudmist tuli mulle vastu neli noort grusiini teel Zeskhosse. Esimese asjana küsisid nad mult, ega ma ole näinud ühte noort Gruusia paari. Olla samal marsruudil juba neljandat päeva kadunud, otsingud käivad. Ei näinud paari ega otsijaid, kui just see saladuslik hobustega grupp otsimisega ei tegelenud. Kaduma jäi see paar siis praktiliselt samal ajal kui minagi rajoonis olin.

Rioni org on kaunis, lihtsale astumisele pakuvad vaheldust mõned jõeületused, mis ühes kohas nõudsid jalgade märjakstegemist, mujal oli lihtsam. Mõnel pool oli koguni sild peal. Tinglikult. Hiljutise suurvee jäljed olid kõikjal ilmsed.

2016-08-20 13.09.48.jpg

See on sild. Et kui muidu aru ei saanud…

Esimene asustus teel on õigupoolest tilluke Brili küla. Majadele lähenedes kuulsin kohe mingeid kentsakaid hääli. Lähemal uurimisel selgus, et ühe osmiku ukse-esises varjualuses istusid kaks harpüi… vabandust, kosmosemu…, vabandust vanadaami ja hüüdsid mind. Miskipärast kippus mõttesse mingi stseen Durrellilt. Aga OK, no kui öeldakse zahodi, tuleb minna.

Leib ja tomat toodi lauda. Vestlus oli keeruline, sest proua teadis vene keelest vaid üksikuid sõnu. Igatahes kauples ta minult välja paar valuvaigistit, selleks Oscari vääriliselt peavalu etendades. Noh, mul neid õnneks kuigi sageli vaja ei lähe ja vanu inimesi tuleb aidata. Mõned patareid läksid samuti loosi. Juustu vastu tahtis ta sunnik saada mu matkakeppi. Ma loll taipasin alles pärast, et mu katkine kepp oleks talle käranud maa ja ilm, Tallinnas pole mul sellega enam niikuinii midagi teha. Kahju, et kosmosemutid pilti teha ei lubanud, koloriiti oli neis kõvasti.

Raja viimased kilomeetrid olid juba heal teel ja tülpimus oli täielik. Nii ei pannud ma sugugi vastu kui kuskilt karjamaadelt tulev auto peatus ja mu Ghebisse poe ette viis. Poemaadam on seal vist ka ainus majutuse pakkuja. Ghebi on seejuures kõige kallim koht kuhu ma Gruusias sattusin. Kuigi ehk oli viga selles, et matka lõpust lööduna polnud ma enam kauplemisvõimeline.

Kui maadamilt pesemisvõimaluse kohta küsisin, ilmnes, et dušši majas pole. Näinud noori suurte saunalinadega mööda jalutamas, küsisin, kas kuskil on ujumiskoht. Jaa, jaa, väga soe vesi on! Soe mai ääss, aga liustikust saadik oli see siiski juba oma kümme kilomeetrit päikese käes voolanud. Hirmus mõnus, ehkki üle 20 sekundi ma seal vastu ei pannud. Oleks ma sellest kohast varem teadnud, poleks poemaadamiga jändama hakanudki vaid telgi samasse üles löönud.

2016-08-20 17.37.40.jpg

Suplemiskoht. Vett umbes põlveni.

2016-08-20 17.49.38.jpg

Ujumiskoha kõrval oleks kõvasti tegemist meie boulderingu-sõpradel

Õhtu lõpetas vanem, väga head vene keelt rääkiv taat, kellega poes istudes ja õlut limpsides kohalikust ajaloost, mägedest ja niisama elust ja inimestest rääkisime. Mõned plaanid jäid sellest igatahes edaspidiseks kuklasse kumisema.

2016-08-20 17.58.17.jpg

Ghebi peatänav

2016-08-20 17.59.30.jpg

Vaade peatänavat pidi poele, mis on kardetavasti kõige uhkem hoone kogu asulas. OK, teisel pool jõge on ka üks vana torn säilinud, heas korras ja kasutusel (Ratšas olid need elamiseks, erinevalt Svaneetiast, kahjuks on suurem osa lammutatud)

2016-08-21 07.30.03.jpg

Järgmine hommik poe ees. Sellest marsast jäin ma maha.

10. päev. Vatsitsveri kuru

Hommikul pakkisin asjad ja jätsin Migueliga hüvasti. Kirjelduse järgi pidi jõeületuseni olema umbes tunni aja tee suuremate tõusudeta ja kuna kõik oli märg, panin kohe saabaste asemel jalga sandaalid palja jala otsas. See oli rumal viga. Esiteks said teispool jõge saapad niikuinii kohe märjaks, teiseks järgnes rõve võitlus džungliga, igasugu pikad ohaka- ja lillevarred armastasid ümber jalgade väänduda ja õhtuks oli mul jalgadel korralik ja valus lööve koos üsna vastikute marrastustega. Suur rada käis vaheldumisi jõe äärt ja džunglit mööda ning kadus üsna varsti käest. Ületuskohale jõudsin läbimärja ja tigedana. Ei olnud raskele kurule hea algus.

Leidsin mõnusa ületuskoha, see läks vaevata.

2016-08-19 10.00.58.jpg

Sealt põõsatuti ülest sai mugavalt üle

Edasi ütles kirjeldus, et järgida tuleb jõesängi, kuni mingil hetkel pöörata lääne suunas. Jõgesid tuli sealt poolt paraku kaks. Panin koti maha ja läksin luurele. Ülemise lisajõe kõrget kallast mööda tundus minevat midagi rajalaadset, kuid see oli üsna nõrk.

2016-08-19 10.01.05.jpg

Vaade ületuleku kohast jõge pidi üles. Mind jäigi purema kahtlust, et sealt ülaltpoolt oleks alpi aasu pidi hoopis vähema vaevaga üles saanud

Otsustasin siiski proovida. Paarsada meetrit hiljem jälg kadus ja selleks ajaks olin jõudnud alumise, pisema ojakese kaldale kõige ropemat sorti džunglisse. Ette rutates võib nentida, et tegelikult tulnuks mul siit ojasängi laskuda ja edasi ronida. Selle asemel pöördusin alguspunkti tagasi ja asusin uut teed otsima, sedakorda väiksema lisajõe teiselt kaldalt. See oli loll viga. Peatselt võitlesin veel hullemas džunglis ja võsas. Korraks jõudsin ojasängigi ja avastasin selle äärest suure grupi jäetud raja. See paraku tuli peatselt voolusängi tagasi ja sealt uuesti väljumise kohta mul leida ei õnnestunudki. Kui siis jõudsin väiksema koseni, valisin möödaronimiseks läänepoolse, vasakkalda. ee oli jälle vale otsus. Kõrgust oli nüüd nii palju juurde tulnud, et alustaimestikku ilmus matkaja suur sõber rododendron. Rodode puitunud varred lamanduvad nimelt allamäge, et lumi neilt lihtsalt alla saaks libiseda. Rodonõlvast üles trügida on pehmelt öeldes raske. paremat mul ka üle ei jäänud. Kokku kestis see võitlus džungliga tõusu alustamisest oma 3-4 tundi. Lõpuks jõudsin kurnatuna taas oja äärde ja oma asukohast kõrgel kaldal märkasin oja orus lihtsamat liikumisteed. Sinna jõudmiseks pidin küll tublisti laskuma. Kui ma siis rohulapile maha istusin (siin hakkas suur lopsakus tasapisi taanduma), silmasin alt lähenevat hollandlaste kolmikut.

Ilmnes, et nende GPSi järgi olen täpselt õigel rajal. Rada või ei, siin ei olnud ainustki inimjälge, ainustki murtud rohuliblet. Kustkaudu radu teinud suur hobustega grupp oli läinud, jäigi teadmata. Hollandlased olid näinud mind hommikul jõge ületamas, kuid seejärel ise kõige oma GPSiga ära eksinud, mis minu jaoks oli küll tõesti õnnelik õnnetus. Edasi liikusimegi mööda ojasängi, mis tasapisi madalamaks muutus, kuni rodonõlvad ümberringi lõppesid ja eespool paistis selge paremale, lääne poole harjale viiv rajajälg.

2016-08-19 15.29.22.jpg

Lõpuks ometi ojasängist väljas, teel harjale

Tagantjärele targana tulnuks algusest saadik minna ojasängis – see tundus mulle kogu aeg hullu ideena, sest kivid olid ogaralt libedad. See oja oli ainus koht, kus mu saabastel pidamist absoluutselt ei olnud.

2016-08-19 15.29.31.jpg

Paremale, lääne suunas viis selge rajajälg

Üleval, alpi aasadel võis siin-seal eristada ka vana vankritee jälge, kuid liikuda oli nüüd imelihtne ka väljaspool rada. Ronisime kurule ja tegin lõpuks hilise lõuna. Hollandlased minuga seltsida ei soovinud ja pidasid oma lõunat teisel pool suurt kaljut. Nad hakkasid ka üsna kähku uuesti liikuma ja olid juba kurule järgneva harjalõigu lõpul, kui mina taas jalad alla võtsin. Harjarada Sasvano järvedeni on lihtne ja pööraselt ilus.

2016-08-19 17.35.30.jpg

Siit läheb rada harja mööda, keerab siis taamal olevale harjale ja laskub sedamööda Sasvano järvede juurde

Püüdsin aeglaselt liikuvad hollandlased peatselt uuesti kinni. Nende tüdrukul olid nimelt jalas libedad linnatennised ja seetõttu liikus too teosammul. Paraku hakkas lõpulaskumisel tunda andma mu hüppeliiges, mida ma küll otse väänanud ei olnud, kuid ilmselt hakkas koormust liiga palju saama.

2016-08-19 18.04.08.jpg

Rioni org

Nõnda siis jäin laagrisse ülemise järve äärde, mille vesi on sogane ja keetmata juua ei kõlba. Hollandlased laskusid hoopis ilusama väikese ja selgeveelise alumise järveni. Laager oli mul sellegipoolest ilus, taevas oli ainsa pilveraasuta ja Ghebi poolt harja tagant välja roniv täiskuu täiesti maagiline.

2016-08-19 18.24.44.jpg

Õhtu jõuab ja laagrisse asumisega hakkab kiire

2016-08-19 18.51.17.jpg

Laagri vastas üle Rioni oru veel mõned kolmetuhandesed. Aheliku taga on juba Venemaa.

2016-08-20 06.37.29.jpg

Ülemine Sasvano järv

9. päev. Tsenitskhali org. Pesupäev.

Tsenitskhali oru ülaosa on asustamata, kohalikud käivad siin vahel vaid kala püüdmas. Juba ette hoiatati mind, et org pidi kubisema karudest, nõnda hoidsin silmad lahti, lootuses mõnd näha. Asjata, teadagi. Siinpool Lapuri kuru muutus ka maastik. Svaneetia napi taimestikuga aasade asemele tuli ühtäkki meeletu lopsakus ja kolmemeetristest karuputkedest, üle pea ohakatest, nõgestest, rabarberi mõõtu paiselehtedest ja mitmesugustest lilledest koosnevad tihnikud, kus nähtavus on null ja läbiminekuks oleks vaja korralikku matšeetet. Lisaks kase- ja lepavõsa, kus abi pole sellestki. Kogu see võpsik on märg ega kuiva täielikult ka päikselise ilmaga, liikudes oled ka ilusa ilmaga juba hetke pärast läbi ligunenud. Džunglist pääseb vaid päris harjade ülaosas.

2016-08-18 09.50.15.jpg

Vaade orgu mööda üles. Rada kurule viib paremal oleva metsase nõlva tagant, kuru ise paistab metsase nõlva kohal

2016-08-18 09.50.20.jpg

Kuskil seal peaks olema ka teine tee kurule, kunagine vankritee Svaneetiast Ratšasse. Kirjelduse järgi pidada olema liikumiseks liiga järsk, ehkki eemalt vaadates tundus hari igati läbitav. Jäi proovimata

 

Leidsin mingi suurema, ilmselt hobustega liikunud grupi üsna värske laagrikoha ja otsustasin teha puhkepäeva. Esiteks tuli enne järgmist kuru taastuda eelmise päeva üleelamistest, teiseks olid vähesed vahetusriided nüüdseks lootusetult läbi higistatud ja hädasti oli vaja teha üks pesupäev. Ilm muidugi mõnitas, pea kogu päeva oli pilves, vahepeal sadas, ja pestud asju lõpuni ära kuivatada ei õnnestunudki. Ühtlasi õnnestus enam-vähem kasutuskõlblikuks muuta murdunud matkakepp. See oli nüüd küll paarkümmend sentimeetrit lühem kui teine, aga tõusudel endiselt kasutatav.

2016-08-18 10.06.33.jpg

Jah, siit läheb “suur rada”. Ei, ma ei kükitanud, ei, see pole nõlv, kõik ongi nii kõrge

Hommikul tegin ka väikese luureretke, selgitasin välja, kustkohast liigub rada ülesjõge, Vatsitsveri kurule tõusva raja ja jõeületuskoha poole. Pikemalt käia polnud siiski himu, vaevalt saja meetri järel olin läbimärg. Pealegi oli näha, et see suurem grupp on jätnud endast tugeva raja ja eksimist karta ilmselt pole.

Nõnda päevitasin mõnusasti kogu päeva ja logelesin mõnuga. Pärastlõunal tuli Lapuri poolt kolm hollandlast, kaks meest ja naine. Lootsin, et jäävad laagrisse ja saan homme nendega koos üle kuru minna, aga nad tahtsid laagerdada kuskil kõrgemal, ületuskohale lähemal. Õhtu eel saabus Miguel, kes matkas Ghebist Mestiasse, ehk vastupidises suunas minule. Tema lõi mu kõrvale telgi üles. GPSile vaatamata oli ta Vatsitsverilt laskudes ära eksinud, mingeid üsna vastikuid laskumisi teinud ja Lapuri kuru pärast nüüd üsna mures. Rääkisin talle, mida teadsin, tegime kõikjal kasvavast mündist teed ja ööseks laenasin talle tahvelarvuti elustamiseks oma kasutuks muutunud akupanka. Tšatšast ta ei hoolinud, kurtis, et seda on juba niigi paljuvõitu saanud. Oli mingis väikeses külas süüa ostma läinud ja kahe kohaliku, isa ja pojaga, tšatšat jooma sattunud. Paraku jäänud kostitajad ühel hetkel magama, Miguelil ei jäänudki muud üle kui kallata omale viimane reispass ja edasi astuda.

2016-08-18 12.26.57.jpg

Pesupäev

Tsenitskhali org on ka järjekordne näide Geolandi trekking-kaartide kasutusest. Nende järgi pidi jõeületuskoht olema kohe mu laagri all ja rada ülesvoolu kulgema jõe vasakkaldal. Põguski vaatlus ütles, et laagri all, vahetult pärast suure lisajõe ühinemiskohta jõe ületamine on totrus (mullu olla siin üks soolomatkaja jõeületusel surma saanud) ja oru teine kallas nii järsk, et seal mingit rada olla ei saa. Kasu oli kaartidest vaid oma asukoha kõige üldisemal määramisel.

8. päev. Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Lapuri kuru.

2016-08-17 06.27.41

Tsana

2016-08-17 06.28.00.jpg

Hommik oli võluvalt udune. Asutasin üsna kärmelt minekule ja klõpsisin teel pilte kummituskülast udus. Passisin grusiinide Geolandi kaardil olevat otselõiget, aga nagu nende trekking-kaartide puhul tavaline, on kogu info autoga sõidetamatute teede kohta seal vale. No enam-vähem kõikjal kus vaatasin, võin takkajärgi targana öelda. Sihukese kaardi ja kompassiga asusin minema läbi kahe vähekäidava kuru marsruudi kõige raskemale osale. Hää et ma seda ise ei teadnud. Otselõiget ei tulnudki, Zeskhosse marssisin mööda suurt teed. Seegi oli piisavalt järsk ja kui lõpuks külla jõudsin, oli päike juba kõrges.

Hakkasin kaaluma, kas Lapuri kuru on täna ikka jõukohane või pole ehk vaja rabistada. Igaks juhuks astusin ühte suuremasse majja, et kella küsida. Ukse peal oli noorem naine, kes mõistis mu üllatuseks täitsa ingliskeeli öelda, et kell on 11.02. Seepeale ilmus uksele noormees ja kutsus sisse. Sees oli laud juba kaetud. Kas hommiku- või lõunasöögiks, ma ei tea, aga minu ette ilmus taldrik, sinna kõvasti kartulit, mingit mõnusat baklažaanimöginat, suluguni ja pisut lihalistki. Ilmnes, et seltskonnas on kaks külalist Tbilisist, ülejäänud 6-7 inimest olid rohkem või vähem kohalikud (Zeskhos on 4 püsielanikku) ja nüüd hakkasid käima toostid, ikka hää valge veiniga, mis peremehe sõnul spetsiaalselt Kahheetiast toodud. Nõnda veeres aeg tunnikese või isegi kaks, kuni ma lõpuks vastutoostiks sõna võtsin ja taas liikuma hakkasin. Kuru all on ilusad väljad, rääkisid mehed, sinna on kilomeetrit viis, pane end seal laagrisse, homme lähed üle. Mõistlik. Karjusehüttide juurest keerad jõest eemale, sealt läheb lehmarada, edasi mööda ojasängi üles kuruni, ütles kirjeldus. OK, kõlab lihtsalt.

Hütid leidsin, keerasin. 2016-08-17 13.05.36Lehmarada justkui polnud, olid auto jäljed. Need hoidsid üsna mu vasakule käele jääva harja ligi. Vaatasin Geolandi kaarti. Rada peaks tõepoolest harja lähedalt minema. Läksin siis auto jälgi mööda. Telkimiskohti justkui oli, aga kohe taipasin, et vee olin unustanud alt jõe äärest võtta. Oli see nüüd Kahheetia veinist või muust, aga kuru väga kole ei paistnud ja otsustasin üle minna. Võsa segas küll nägemast, kus õigupoolest see kuru mu ees seisval harjal on…

Auto jäljed lõppesid peatselt voolunõvas. Siinkandis oli suve algul kõvasti sadanud ja nüüd tuli nõlvadelt alla päris vägevaid voolujälgi, uhtorge ja rusu. Asusin mööda voolunõva ülespoole teele. Nõvast sai varsti jäärak, mille kaldad olid täis tihedat, pea läbimatut võsa ja vaateväli kahanes olematuks. Jäärak läks üha sügavamaks ja järsemaks, juba tuli ette ronimislõike, mis ca 25 kg seljakotiga polnud enam mõnusad. Leidsin ühe koha, kus mõningase akrobaatikaga õnnestus jäärakust pea püstloodis nõlval välja saada. Harjani oli veel kõvasti minna, kuru täpsest asukohast polnud ikka veel korralikku ülevaadet. Pressisin edasi. Venelastel on ütlemine, et pizdets hiilib ligi märkamatult. Nii täpselt läkski. Ühel hetkel jõudsin punkti, kus tekkis ülevaade kurust. Ilmnes, et olin juba kurusadula kõrgusel, paraku sellest hea mitusada meetrit vasakul. Nõlv oli väga järsk pinnasenõlv, kus saabas pidas kehvasti, suuresti liikusin keppide toel. Käelihased põlesid. Silmasin üht nukki, kus sai seljakoti hetkeks maha võtta ja lõõtsutada. Tuli valida. Allaminekul on keppidest palju vähem tuge, selleks oli nüüd juba hilja.

2016-08-17 16.04.06

Kaugel all paistab Zeskho

Otse üles harjani paistis olevat veel sadakond meetrit üha järsemaks muutuvat pinnasenõlva.

2016-08-17 16.03.51.jpg

Siit ei saa arugi, kui järsk see jama tegelikult on

 

Kõige parema lahendusena tundus traavers paremale, kurusadula poole, aga vahepeal paistis veel üks jäärak kaljunukkide ja pea püstloodis seinaga. Otsustasin siiski viimase variandi kasuks.

2016-08-17 16.03.45.jpg

Seal see kuru on. Nii lähedal ja nii kuradi kaugel

Jäärakusse laskumisel oleksin peaaegu lahti kukkunud. Käehoidusid polnud, ainult pude pinnas, õnneks jäid jalad üsna viimasel hetkel mingil kaljunukil pidama. Edasi õnnestus lõpuks end kuru suunas järsult langevale nugateravale rohusele harjale pressida.

2016-08-17 16.41.26.jpg

Lõpuks ometi harjal

Õnneks polnud rohi märg ja saapad pidasid. Laskusin harja mööda kurusse, mis kujutas endast kitsas harjas olevat teravat sälku, kus ruumi polnud õieti seljakoti mahavõtmisekski.

2016-08-17 16.41.38.jpg

Kuskilt siit pidi tulema õige rada

Tagantjärele tean, et algselt polnudki mu viga suur – õige voolusäng läks minu valitust vaid sadakond meetrit paremalt. Töötava GPSiga oleksin ilmselt õige raja kätte saanud. Praegu lihtsalt vedas roppu moodi. Matkakepid päästsid.

2016-08-17 16.46.42.jpg

Tsenistkhali org Lapuri kurust. Roheline nõlv vasakul, kaugema harja peal on järgmise, Vatsitsveri kuru ülaosa, taustal olevat harja mööda läheb rada Sasvano järvedeni.

Kurult laskuv rada oli samuti vooluveega kitsaks kraaviks muutunud, libe ja vastik, õnneks mitte eriti ohtlik. Kukkusin ikka ja jälle, ühel hetkel käis plõks ja mu lapitud matkakepp oli taas pooleks. Puupulk ei pidanud vastu. Õnneks oli siit läinud mingi suurem grupp, tugev rada oli ees ja eksimise ohtu enam polnud. Siis laskus rada oru paremas servas olevasse ojasängi, sain taas vett ja elu läks ilusamaks. Viimaste päikesekiirtega jõudsin Tsenitskali jõeni ja lõin selle kõrgel kaldal laagri üles. Elus, raisk!