Kahheetia kaljukirikuid otsimas. Hoopis teistmoodi Gruusia.

Muidugi oli Devi jälle see, kes mulle kärbse pähe pistis. David Garejat teab ju igaüks, aga tema oli kuulnud, et sealt ida pool, kus maastik peaaegu poolkõrbeliseks muutub, on selliseid kaljudesse õõnestatud kirikuid veel. Et läheks ja vaataks, äkki saab ta nende peale mingi tuuri üles ehitada. Siis maandus Tbilisis Kris oma perega, võtsime nemadki punti, vähemalt David Gareja otsaks ja sõidukulude jagamiseks, ja siis tulid Devile ootamatult kliendid.

Nii me siis laupäeval Krisi perega David Gareja poole põrutasimegi. DG-st ma kirjutama ei hakka. Kes Gruusias vähegi käib, satub sinna ka, ja nett on ilupilte täis. Olin kaardile sügavamalt silma vaadanud ja DG tiiru lõpus võtsin mungad ette. Et äkki saab siit otse üle oru põhja/kirde suunas, teele, mis Udabnost ida poole läheb. Põhiliselt kartsin, et satun Aseri piirile liiga ligi ja tuleb mingi jama. Poe-Zaza, kes jutu järgi kanti kõige paremini tundvat, kaotas igasuguse jutukuse kohe kui aru sai, et kavatsen üksi minna. Hundid ja koerad söövat mu ära ja tema seda pattu hinge peale ei tahtvat. No las ta siis olla, võin Udabnost ka alustada.

1. päev

Kella 3 paiku panigi me autojuht mind rajaotsale maha, sain temalt veel ka 2 l vett kaasa ja hakkasin astuma. Maastik, olgem ausad, polnud väga inspireeriv.

IMG_20170325_151537

Udabno teeots

Just enne taamal vasakul paistvat mäge sain oma esimesed tuleristsed. Koertest oli Devi mulle muidugi rääkinud. Tema teooria kohaselt tuleb koerte rünnaku korral maha istuda ja siis nad rahunevat maha. Igaks juhuks olin mina hoopis kirka kaasa võtnud ja mingil hetkel selle ka näppu võtnud. Kui siis tee enne mäge talu juures vasakule keerasin, sattusin korraks talule liiga ligi, pakun et 100 meetri peale. Koeri tuli 7-8, suhteliselt väikesed, aga seda tigedamad. Maha istuda ja oodata tundus väga mõistusevastase plaanina, vehkisin usinalt kirkaga ja liikusin nii kiiresti kui sain, et sissepiiramist vältida. Õnneks läks.

Mäe kõrval moodustus väike sadul, sellele ronides oli maastiku muutus üsna ootamatu, minu ees laius mingi indiaanifilmide võttepaik. Apatšid apatšideks, koerte pärast olin ma nüüd tiba mures. Fikseerisin mõttes, et kahest nähtavast farmist möödub tee vist ohutust kaugusest. Nii läkski ja talude vahelt läbi lipsanud, sain oma esimese ahhaa-elamuse. Lähenesin orupõhjas järsemale laskumisele kui korraga nõlva tagant oma paarkümment pisemal lennuki mõõtu raisakotkast õhku tõusis, minust vaevu 15 meetri kaugusel. Eks orupõhjas olnud surnud lehm, selle juures kaks koera, kotkad ootasid nüüd oma toidukorda. Pildile neist muidugi palju ei jäänud:

IMG_20170325_165131

Kui hoolega vaadata, on pildi keskel hiiglaslikud kotkad. Ausõna.

Oru teises küljes avastasin end korraga piraka põllu servast ning kaarti usaldades tegin vale pöörde. Osa teid oli jäänud põllu alla ja pärast pikemat vantsimist ei jäänudki mul muud üle kui samas põlluservas telk üles lüüa. Oma 15 km kokku käidud ja üsna viisaka tempoga pealegi. Öö oli külm, nullilähedane, peale ümber telgi hulkunud väga lärmaka kassi või muu kaslase suuremat ei juhtunud.

2. päev

Hommikusöögi ja kohviga oli ka vesi praktiliselt otsas ja nüüd polnud muud varianti kui eelmisel päeval ida pool paistnud talu juurde minna vett küsima. Päev tõotas tulla hoopis palavam. Talu asemel leidsin eest Texast meenutavad naftapumbad, kaks vana olid objektil, neilt sain 2 l vett ja pisut juhatust esimeste kirikute suhtes. Seda, et neil tegelikult olnuks ka leiba-juustu ja muudki süüa, kuulsin alles pärast juhuslikult karjuselt. Ise loll, ei osanud küsida ka kohe. Objektilt lahkumine käis kõva võitlusega, seda valvavad koerad ei tahtnud mind sugugi elusalt minema lasta ja naftatöölistest polnud selles asjas suuremat abi. Kirka jälle käiku.

IMG_20170326_102650

Texas

Mõni kilomeeter hiljem ajasin juttu aseri karjusega ja tollelt sain väärtuslikku õpetust – mitte minna maja juurde, seal tapvat koerad mu maha. Kodus on niikuinii paremal juhul naine ja neist pole koerakarja vastu abi. Üles tuleb otsida temasugune karjus, kellega koos maja juurde saab minna. Karjade juures sealkandis koeri pole.

Nii läkski. Lõuna paiku kerkis tee ääres nosiva lambakarja juurest Farman ja astus ise ligi. Eks Farmani tare on tee ääres, kodus polnud kedagi ja ta teadis suurepäraselt, mis juhtub, kui ma temata edasi lähen… Mina muidugi pidanuks just seal üldse teelt maha pöörama, aga sattusime juttu rääkima, tema nõudis, et tuleb minna tema juurde lõunat sööma ja nii kehastusingi kah karjuseks, ajasime ta lambad tare juurde ja leib, juust ja täiesti imeline hapendatud lambapiim (misiganes selle nimi seal ka pole) tulid lauale. Ühtlasi sain teada, et jaanuar-veebruar olid olnud ennenägemata külmad ja lammaste seas teinud hirmsat lõikust, nüüd aga on põud ja kurnatud loomad ei saa kuidagi kosuma hakata. Aga see-eest olla neilt külast keegi kunagi Eestisse ülikooli läinud. Vott.

IMG_20170326_110532

Farman ja tema üsna kõhnuke kari. Ühe talle vedasin seljas maja juurde, see enam eriti liikuda ei jaksanud ja sandikesi oli seal veelgi.

Kõht head-paremat täis, keerasin nüüd pea tagasi, et mu OpenHikingMapil märgitud esimese kiriku juurde saada. No ma vähemalt oletasin, et need kriunakad kaardil on need, mida ma otsin. Ei pidanud pettuma ja hea oli, et hoolsalt ka selle tagumise juurde läksin, sest kõige läänepoolsem koobastekogum on ka kõige paremini säilinud, sh freskojäänustega.

IMG_20170326_121454

Kaljuseinast paistab esimene koobas

Esimene koobas oli päikesepoolne ning kõõlus üsna kõrgel ja järsul rusunõlval, igatahes oli hea, et selle päikeselembist asukas veel talvest piisavalt uimane oli. Laikude järgi arvaks ta takkajärgi gürsaks ja seal selle eest jooksmiseks küll ruumi polnud.

Üsna kohe sain aru ka sellest, et kirikute ees asuv kitsas org on meeletult palav katel. Ronisin tagasi harjale ja liikusin ida poole, ise järgmisi koopaid jälgides. Harjal käis elu. Peamiselt jänesed ja kilpkonnad. Mõlemaid piisavalt, et lugemise ühel hetkel lõpetasin. Idapoolsed kirikud jagunesid kaheks – kas olid juba pahasti varisenud, või asusid kuskil nii kõrgel, et ma päris üksi seda pudedat liivakivi mööda ronida ei tahtnud. Janu hakkas pealegi kurjasti liiga tegema. Südames küll suuremat uskumata Farmani kinnitusse, et Iori vesi on täita puhas, kallasin naftameeste 2 l päeva jooksul sisse.

Lõpuks sai kaljuhari otsa ja aeg oli pöörata ots Iori jõe silla suunas, kus plaanisin ööbimist. Ees paistis maastik sihuke (Iori sild jääb selle tumedama künka taha):

IMG_20170326_144340

See ots oli küllalt sündmustevaene, ühest teele jäävast talust möödusin umbkeelse karjuse soovitusel kaarega. Kaart näitas mingit kirikut ka otse Iori silla kõrval ja tõepoolest, seal need koopad olid. Lähemalt ma enam ei uurinud, toss oli palavusest ja veepuudusest üsna väljas, pealegi tunduvad koopasuud olevat kõrgemal kaljuseinas:

IMG_20170326_160822

Iori osutus Võhandu mõõtu kohvikarva mudajõeks. Liiatigi on silla kõrval loomade joogikoht, kus õhtu otsa voorisid suured lambakarjad. Valikut polnud, tegin südame kõvaks ja keetsin vett hoolega. Toimis, seedimisega probleeme ei tekkinud. Öö tuli soojem, kuid hämaruse saabudes kogunes jõe äärde suurem jõuk šaakaleid või hüääne (ma ei oska hääle järgi eristada), kelle kisakoorile laulis soolot ilmselt kassikakk valjult kassi kombel näugudes. Magama jäämisega oli igatahes tükk tegu.

IMG_20170327_080214

Joogikoht. Sild jääb siit allajõge ehk vasakule, mina jahutasin saabastes haudunud jalgu ja tulin paljajalu siitsamast üle.

3. päev

Kaardi järgi teadsin, et mu teelt veidi kõrvale peab jääma mingi kindlus, Didi Kvabebi. Karjused ei teadnud kindlusest midagi, otsustasin, et tuleb ise kohale minna. Leidsin kaardi järgi sobivana tunduvas kohas teelt kõrvale viiva raja ja sain varsti teada, miks karjused kindlusest midagi ei tea.

IMG_20170327_103742

Didi Kvabebi kagu poolt. Ilmselt saaks ka siit läbi, neid uhtorge läbis hulk karjaradu, aga otsustasin, et ilma veevaruta ma sinna seiklema ei lähe.

Tegu on hoopis kõrges kaljuseinas oleva koobaste kompleksiga, ilmselt vana kloostriga. Kuna karjustega rääkides selgus, et kogu orus kasutatakse joogiks sedasama Iori jõe vett, siis olin nüüd veeta, juba mõõdukalt janus ja seega mingeid seikluslikumaid haake eriti ette võtta ei tahtnud. Astusin edasi ja lootsin, et ehk saan vähemalt tuleviku tarbeks mõne mõistlikuma lähenemistee otsa kätte. See ka õnnestus.

IMG_20170327_112959

Didi Kvabebi põhja poolt. Siit tundub läbi saavat küll, ehkki need põõsastega kaetud künkanõlvad on ilmselt väga ogalised.

Leidsin lähenemistee ja astusin teed mööda oru serva poole, ümberringi oli pastoraalne idüll, kaugemal lambakarjad, mõnisada meetrit minust paremal asjatasid hobustega mees ja naine. Mõtlesin veel, et neilt peaks püüdma vett saada, janu läks päris kurjaks. Siis hakkas mees korraga imekiiresti minu poole jooksma ja eespool hakkas künkal haukuma koer. 5-6 pirakat kaukaasia lambakoera jõudsid minuni samal ajal kui nende peremees. Vedas, raisk. Tegin täitsa umbkeelsele aserile selgeks, et vajan vett ja tahaks temalt ka juustu ja leiba osta. Tema astus lihtsalt teed mööda edasi. Talu, tuli välja, asus otse tee ääres, veidi nõlvast all. Jalakäijale surmalõks, koerakarjale mõeldes. Mõtlesin, et keerame sisse, seeasemel astusime majast mööda, veidi edasigi, siis kui koerad maha jäid, näitas mulle, et läheksin teisele poole nõlvast alla ja istuks põõsa varju peitu. Võttis mu veepudeli ja läks. Niipalju siis peremeeste võimust oma koerte üle.

Enne päris orunõlva servale jõudmist tegin ühe puu all lõuna:

IMG_20170327_120738

Leib, vesi ja lambajuust. Luksuslik lõuna miljonivaatega Iori orule.

Vaevalt 150 meetrit edasi, oru serval, hakkasin vanduma kui voorimees. Kaart oli näidanud sirget teed ja tasast maastikku. No küllap oleks saanud ka teisiti planeerida. Aga seda vaatepilti ma siiski ei oodanud. Nüüd polnud valikut.

IMG_20170327_123249

Siit otse üle. Ära sina niimoodi tee, võta lihtsalt auto.

Viimased 15 kilomeetrit üle selle välja olid arusaadavalt sündmustevaesed, kui välja arvata teises servas olnud talu, mille koerad mind taas ära süüa proovisid. Peremees tegi moepärast paar liigutust nende taltsutamiseks, aga nähes, et ma oma kirkaga juba üsna vilunult toimetan, ülearu ei pingutanud. Kvemo Magharos, mida Facebook jonnakalt Ulianovkaks nimetab, läks veidi aega, kuni leidsin vana Zauri, kellelt head Kahheetia merevaigukarva veini koju kaasa osta. Mulluse saagi olla rahe ära hävitanud ja peale Zauri kellegi enam veini eriti pole.

Kui sa tahad ka neid koopaid näha:

Esiteks, mine autoga. Teed on head, vähemalt seni kuni vihma ei saja. Suvaline pargimaastur teeb töö ära. Udabno poolakate hipihostel teeb ratsaretki peaaegu samal marsruudil mida ma käisin, Udabnost Signaghisse. See võib olla tõsiselt vinge.

Teiseks, võta kaasa palju vett. See koht on juba märtsis palav, hiljem on seal paras põrgukatel ja vett on neil seal koha peal alati vähe. Mujalt kui taludest ja Iori jõest vett ei leia.

Võta kaasa kirka või muu enesekaitsevahend ja ära mine üksi. Koerad talude juures on probleem. Kui liigud jala, mine taludest ringi nii, et vahe oleks vähemalt 200-250 meetrit. Erinevalt muust Gruusiast on siin karjade juures koeri vähe, kõik on talude juures.

Aprillist lisanduvad koertele gürsad aka Levanti rästikud, keda seal on palju. Gürsa on agressiivse loomuga ja tapvalt mürgine. Ei, helikopter ei jõua õigeks ajaks.

Kohalikud räägivad minimaalset vene keelt ja halba gruusia keelt. See on puhtalt aserite ala. Gamarjoba asemel ütle salaam. Kui sa oled matkaja ja küsid, saad alati pisut leiba, vett ja lambajuustu, vajadusel ka peavarju. Raha nad ei võta. Aga kuradi jabur on küsida, kui su varustus seljas ja kotis maksab samapalju kui kogu nende maine vara.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s