Tbatan

Kõik sai alguse sellest, et George kutsus Devi matkale. Et läheks Tbatani. Devi oli Pankisis vana olijana ja talv otsa oma külas kuivanuna muidugi rõõmuga päri ja teadis pealegi, et üleval kuru peal on terve hulk hütte, kus mõnusasti ööbida ja tule ääres asju kuivatada saab. No ja minu kutsus ta ka kaasa. Viimasest raamatutõlkest täitsa ära närtsinuna olin pikemata nõus.

Devi on tegelane, keda lihtsalt peab pisut kirjeldama. Isa poolt olla ta mingist Indoneesia kuningasoost, ema poolt Saaremaa Pidula mõisa sakstest pärit. Kogu oma sinivere juures on ta mõnusalt põrunud tegelane, kes peab Pankisi orus ja Tušeetias oma matkajuhiäri ja eelistab seejuures vähem tuntud ja turistidest puutumata radasid. Räägib tšetšeeni ja gruusia keelt. Tunneb kõiki kohalikke ja sealsete mägiradadega on paremini kursis kui mägilased ise. Uskumatu trouble magnet on ta ka. Vene piiri ääres Gruusia piirivalvele tšetšeeni rahvariides, piiriäärsete alade kaardikomplekti ja araabia keele õpikuga vahele jäämiseks lihtsalt peab annet olema. Kokkuvõtlikult – kuldne leid minusuguse matkahullu jaoks.

Räätsade üle oli enne retke pisut arutamist, aga Devi ja George, mõlemad kogenud käijad, arvasid, et räätsad peavad kaasas olema. Sain Mogzaurist hirmsuured plastrimakad ja valmis me olimegi.

Reede hommikul äratus kell 5, 6 oli Gio Dolidze nurgal kohal, Alvanist haarasime kaasa Devi ja nii üheksa paiku olimegi Pankisi oru viimases külas Zibakhevis, 750 meetri kõrgusel. Külamehed arvasid, et lumi on meil Tbatanil üle pea (aga nad polnud seal käinud). Auto jäi Devi tuttavate õuele ja meie panime reipal sammul minema. Ilm oli nii soe, et üsna varsti tuli joped-fliisid seljast korjata ja nii uskumatu kui see ei tundu, nii jäi kuni öö tulekuni.

2017-03-03 09.32.33.jpg

Zibakhevi. Kõik on veel kaunis.

Batsara silla pealt keerasime vasakule orgu sisse ja veidi pärast kaitseala valvurite maja hakkas rada loodesuunalist harja mööda üles kruttima. Valvuriga sai juttu ka aetud, tema arvas, et lumi on Tbatanil vööni (aga ka tema polnud seal käinud, no tõepoolest, normaalsed inimesed ei ronigi sellisesse kohta sellisel ajal). Ilm oli pisut sombune, õhus oli kõvasti kevade lõhna ja esimesed kevadlilled õitsesid. Soe ja mõnus. Natuke liigagi mõnus. Kaks ja pool tundi käidud, olime Devi jutu järgi poolel teel, veidi üle 5 kilomeetri tuldud ja minu GPSi järgi umbes 1300 meetri peal. Teistel nõlvadel paistis küll lund olevat, meie ümber oli vaid mõni üksik räbal. Arutasime, kas räätsad sai niisama kaasa lohistatud või läheb neid ehk kuskil päris üleval asja ette ka. Retke ülemine ots oli alt hästi näha ja seal paistis olevat üksikute lumelaikudega, peamiselt puhtaks sulanud nõlv, ainult päris tipus tundus olevat veidi rohkem.

2017-03-03-11-35-292017-03-03-12-06-492017-03-03-12-08-12

Ainsaks vaatamisväärsuseks oli seni kohalike kastanikorjamislaager, kus Devi jutu järgi veedetavat sügisel mitu nädalat. Laagrist ülalpool tuligi esimene lumeväli, mille tagumises osas leidis George karujäljed ja seal otsustasime ka räätsad alla panna.

2017-03-03-14-34-55

Lõunapaus. Pealik peab kõnet.

Edasi sai kinnitust vana tõsiasi, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, need võivad täituda. Lund oli nõlval, eriti aga tee peal järjest rohkem. Kuna kogu eelnev nädal oli olnud soe, oli paks lumekiht muutunud vesiseks ja pehmeks ning sellel ei kandnud suuremat isegi räätsad. Minul oma kerge kere ja hirmsuurte räätsadega läks veel isegi hästi – või kuidas võtta, sest peamine rajategemine tuli nüüd samuti teha minul. Devi oma pisikestega ei püsinud üldse pinnal (ja tema 159 cm poleks igal pool lumest väljagi ulatanud) ja George’i suured räätsad pidid kandma hoopis toekamat keret, temagi vajus kogu aeg kapitaalselt läbi. Varsti sai üsna ilmseks, et Devil on õhk korralikult otsas ja puhkepause pidime võtma üsna tihedalt.

2017-03-03-16-21-56

Umbes 1700 meetri peal jõuab rada väikesele 300-meetrisele platoole. Siin läks asi päris käest ära. Lumi oli sügav ja sumpamine muutus päris meeleheitlikuks. Teisel pool platood üritasin räätsapiinadest pääseda ja nõlva järsemat, lumavaba osa pidi kõrgust võita, paraku läks seegi plaan luhta, sest see nõlvaosa kippus meid viima vales suunas ja nüüd olime sunnitud tegema koguni traaversi üsna järsul lumisel nõlval, et tagasi teele saada. Taipasime, et hämardub ja meil hakkab tasapisi aeg otsa saama. Naljad läksid nati kramplikuks.

Viimased 150 vertikaalset meetrit oli kõikjal paks lumi. Puutumatule lumeplaadile astudes vajus see kõva vuhinaga laialt meie ümber kokku ja lõpuks jälgisin ümbritsevaid nõlvu juba üsna murelikult. Tegelikku laviiniohtu siin vist siiski polnud, lumisemad nõlvaosad oli ka üsna lauged.

Umbes 1950 m kõrgusel asuvasse tippu jõudmise ajal kadus ka viimane valgus. Nüüd korraga selgus, et eemalt tipus nähtud hütt polegi see, mida Devi silmas pidas, olla teine viletsavõitu. Devi tahtis laskuda alla, teisel pool tippu olevale sadulale, seal olla palju hütte, leiame mõnest ka küttepuid ja puha. Minul oli selleks hetkeks kama igasugustest küttepuudest. Saapad olid läbi ligunenud, päkad põlesid külmast ja viimased 500 tõusumeetrit olin ma suhteliselt väikeste pausidega üksi rada teinud. Ütlesin George’ile, et ta üle võtaks ja otsustasin mõttes, et küttepuid toogu kes tahes, mina panen varbad magamiskotti ja siis kasvõi maetagu mind selles, kuhugi ma ei liigu.

Siis jõudsime hütini. Sel puhul tuleb tänada Gio “prožektorit”, sest minu pealambist poleks onni ülesleidmiseks küll piisanud, Devi seasilmast rääkimata. Igatsetud varjualusesse jõudmine nõudis küll esmalt ukse väljakaevamist ja taas olid mu odavad räätsad asja eest, sest labidat meil kellelgi polnud ja popid toruraamiga räätsad kaevamiseks ei kõlvanud. Nüüd ilmnes, et aken on eest ära ja tuleaset onnis pole. Keetsime priimusel kiire groki, ent kui mina mõtlesin oma plaani asuda ellu viima ja magamiskotti pugeda, hakkasid ülejäänud kaks optimisti arutama, et see pole ikka päris õige onn ja teises onnis on tulease ja üldse. Kuulasin neid suhteliselt juhmi näoga, aga vastu punnimiseks olin liiga krogi ja natukese aja pärast ristlesime mööda laia kurusadulat ringi ja otsisime oma saart.

Leidsime:

  • mitu onni kus oli puudu mõni sein või katus,
  • ühe onni, mis oli uus ja ilus, aga lukus. Akna kaudu sisse ronides leidsin, et nikerdustega kapid seal on, aga tuleaset ikkagi pole. Devi oleks sealt välja saanud ka ainult läbi akna visates, paraku, mis öiseks väljaskäimiseks on neetult ebamugav,
  • ühe onni, mille puhul onnieksperdid arvasid, et see on tegelikult parem kui see onn, kuhu me oma asjad olime jätnud (pool kilti eemal). Aga tuleaset siin ikka polnud. Ainult lahtine katusealune onni ees.

Ei leidnud:

  • seda hütti kuhu Devi tegelikult minna tahtis. Ta tegelikult oli Tbatanil varem ainult suvel olnud. Tegelikult tuli välja, et säärane räätsamatk on tema jaoks üldse esimene. Ahsoo.

See viimane onn oli see koht, kus ma Gio suureks meelehärmiks kannad maasse lõin ja ütlesin, et ma seljakotti uuesti pakkima ja teise kohta lohistama ei hakka. Igatahes mitte lahtise katusealuse nimel. Meie Deviga vantsisime koduonni, Gio tiba mornilt mingit lagunenumat onni lammutama, sest “tema suudab lõkkel oma märjad saapad raudselt kahe tunniga ära kuivatada”. OK, ta on alles 27, saab andeks. Meie Deviga, kaks vanainimest, avaldasime leebelt kahtlust ja seejärel pidasime lõuad. Noor mees, huvi on, tehku.

2017-03-03-20-26-05

Keedame grokki

Devi seis oli ka tegelikult üsna hull, külm kurjasti kallal ja tema puges nüüd tõesti magamiskotti. Minul pärast grokki enam varbad ei külmetanud ja kui Gio oma lammutusmaterjaliga meieni jõudis, asusin tema priimusel hommikuks lund sulatama. Tema kuivatas onni ees lõkkel enda ja Devi saapaid. Oodatud tulemuslikkusega. Kiire supi tegime ka, see lõi ka Devile sooja jälle sisse. Kesköö paiku saime lõpuks magama. Katkusin oma saapad nii lahti kui sain, lootuses, et hommikul jalg sinna kuidagi sisse õnnestub pressida.

Hommikul polnud pressida midagi, saapad ei olnudki külmanud. Lubatud -10 oli ilmselgelt tulnud kuskil mujal. Vaatepilt õues oli pärit mingist muinasjutust ja kõik eilsed piinad kadusid kuskile olematusse. Kojuminek matkalt on alati sihuke melanhoolsevõitu tegevus, nii ka nüüd. Giol oli jõudu kõvasti, mingil hetkel ta lihtsalt kadus eest. Mina tõdesin murega, et Devi toss on endiselt täitsa väljas, hoidsin tema ligi ja vaatasin, et ta väsinud peaga endal midagi ära ei murraks. Meil polnud ju kiiretki, alles hiljem selgus, et Gio tahtis viieks linna tagasi saada. Kena kui noored on nii optimistlikud. Kui me Deviga Batsara sillale jõudsime, vuraski Gio meile juba autoga vastu. Häppi end, kui mitte arvestada, et tee peal tekkis meil juba suurepärane järgmine “huvitav” plaan. Aga mitte enne lume sulamist. Räätsasid ei taha nüüd kohe tükk aega näha.

2017-03-04-07-57-31

Miljonivaade

2017-03-04-07-58-39

Hütte oli tõesti kurul mitmesuguseid

2017-03-04-08-00-36

Tbatani tipp

2017-03-04-09-28-552017-03-04-09-28-43

2017-03-04-09-43-19

Sealpool on helge tulevik. Tegelikult küll Devi sõprade talu.

2017-03-04-09-48-37

Vaade Tbatanilt alla kurule. Mägede taha jääb Tušeetia

2017-03-04-09-51-37

2017-03-04-10-16-55

Veevõtupaus. See lumesulavesi oli kuidagi veidra maitsega tõesti.

2017-03-04-14-16-56

Kas Gio taipab oma autoga vastu tulla või joob tšetšeenidega kohvi?

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Tbatan

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s