Epiloog. Khada kuristik.

Sellest, kuidas ma lõpuks Tbilisisse jõudsin, heade inimeste abiga sidet taastasin ja kadunud raha otsisin, kirjutama ei hakka. Piisab vaid öelda, et Gruusiale omaselt kaasnes sellega mitu tummist väljatehtud lõunat ja hulk häid ja maru abivalmeid inimesi. Gruusia on imeline.

Lõpuks jäi mul lennukini paar vaba päeva ja plaanisin ette võtta veel ühe matka. Seljakotist oli kõrini, aga ühe öö kuskil mägedes oleks veel heal meelel teinud. Mõtlesin Ambrolauri järvedele, pikaks jäi. Mõtlesin Borjomi pargile ja Kazbekile, ei köitnud. Siis jäi silma üks ühepäevase raja kirjeldus, mille kahele venitasin.

Didube jaamast Gudauri marsa peale istunud on küllap paljud Gruusias käinud. Kui just enne Gudaurit, Kvešeti külas maha astuda just seal, kus küla lõpeb, viib tee alla sillale ja edasi Bedoni külla. Tee on Gruusia mõistes hea ja teispool küla esineb koguni asfaldijäänuseid. Alguses on org nagu org Gruusias ikka. Kui siis tee nii kaks kilomeetrit hiljem järsult paremale keerab, jõuate teise maailma.

2016-08-24 12.15.53.jpg

Tee keerab paremale ja ees paistab muinasmaa

 

Vasakul käel kõrguvad kummaliselt väändunud basaldimakaronide seinad. 2016-08-24 12.20.13.jpgVeidi edasi lebab paremal pool teed kivistunud dinosaurusena kitsas kaljuhari, mille kõrval hea narsaaniallikas. Päeval on siin vahel nagu rahvapidu, kohalikud kogunevad head vett võtma ja omavahel juttu puhuma.

2016-08-24 12.57.15.jpg

Kivist dinosaurus. See kentsakas sein on kohati tegelikult vaid paari meetri paksune

Pärast allikat hakkab tee serpentiine mööda Benianbegoni küla poole ronima. Jõgi jääb sügavasse kuristikku ja ühtäkki olete tasasel rohelisel orupõhjal. Kari, mesitarud, heinalised, ühesõnaga, agraaridüll. Kuni märkate vahitorne mäeharjadel. Üks, kaks, kolm, korraga paistab neid järjest rohkem. Nagu kuskil Tolkieni jutus. Vasakut kätt, oru vastasnõlval kõõlub kaljunukil paari majaga Korogho küla, kus tean olevat iidvana raidkivibareljeefidega külakiriku.

2016-08-24 13.23.25.jpg

Korogho küla ja tema vahitornid

Paremat kätt kõrgemal orunõlval moodustavad paar maja kõrge vahitorni ümber Iuho küla.

Veel pisut edasi seisab teie ees valik. Sild viib üle jõe orunõlval olevasse majadekobarasse, Tskere külla.

2016-08-24 14.11.03.jpg

Tskere

Hea tahtmise korral saab seal ööbidagi, ehkki öömajateenust siin turistivabas maanurgas keegi ametlikult ei paku. Lai jalgrada, enamjaolt küll vana vankritee mõõtu, läheb aga jõekallast mööda otse edasi, külast kõrgemal asuvate karjamaade poole. Paadunud telkijana astusingi sinnapoole. Jõeke mu vasakul käel enam päris kanjonisse ei kadunud, ehkki org oli pea kõikjal järsuservaline. Kilomeetri jagu ülalpool küla jõuavad tee ja jõgi lõpuks pea samale kõrgusele ja siis tee lõppeb. Karjaradu mööda kõrgemal nõlval saaks ilmselt edasigi, mind täna turnimine ei huvita. Sean siinsamas tee otsas laagri üles. Lobistan jões ühes sügavamas kivitaguses augus higi maha. Päevitan, kuni päike juba viie aegu orunõlva varju kaob. Turnin kive ja kaljusid mööda jõesängi pidi allapoole, otsin üles kose, mis kuskil siin end peidab. Keedan münditeed.2016-08-24 16.56.09.jpg2016-08-24 16.54.00.jpg2016-08-24 16.59.27.jpg

Idülli rikub haukumine. Neli keskmist mõõtu koera on mu siinviibimise peale väga pahased. Ülal nõlval voogab lumelaviinina lambakari ja nood on ilmselt karjavalvurid. Vean matkakepi pikaks ja penid vaatavad mind seepeale hoopis suurema lugupidamisega. Lõpuks tüdin ja lähen rünnakule. Kuna kari on juba kaugel, lähevadki.2016-08-24 18.44.09.jpg

IMG_20160824_192456_BURST003.jpg

Lambakari voolab oru ülaosa poole

Öö on soe, uni hea, hommikul ei raatsi kuidagi lahkuda. Aega ju on ka. Lõpuks korjan kola kokku, vinnan seljakoti selga ja ronin kanjonit mööda allapoole. Eile nägin kose all vastaskaldal küla poole viivat rada, sinna end sätingi. Kose kõrvalt laskumine on märg ja vetikaselt libe, saan siiski terve nahaga alla ja varsti olen Tskeres. Siin pole küll kedagi peale ühe poisikese ja vana naise, kõik on heinal.

2016-08-25 08.49.05.jpg

Juga on õieti ainus koht, mis üles raja peale ei paista

2016-08-25 09.09.49.jpg

Kes teab, mis välialtariga siin Tskere küla taga tegu one, öelge palun.

Plaan on proovida läbi Mughure küla jõuda selle müstilise kaljunukil kükitava Koroghoni. Ei jõua. Vahele jääb kaks järsku orgu ja kohalejõudmiseks peaks ma üles Gudauri tõstukiteni välja ronima. Ei viitsi, lähen tagasi. Veel kivist dinosauruse juures passin peale, kaart väidab, et siitki peaks rada üles minema. Võimalik, et kunagi läks, praegu pole siin õieti midagi näha. Tundub, et ainus rada sinna kaljunukile ja vana kiriku juurde tulebki teiselt poolt ahelikku, Gudaurist. Jääb teiseks korraks.

IMG_20160825_102151.jpg

Ei, siitkaudu Koroghosse ei saa

IMG_20160825_104153.jpg

Kunagi on Mughure külas sootuks vägevamalt maju ehitatud. Praegused on viletsamast kivist

Kvešeti on hääletamiseks vilets koht. Tee on noolsirge, allamäge ja kõik vajutavad nagu jaksavad. Tee ääres elab mulle kaasa kohalik vanamees. Proovima siiski peab, sest Gudauri ja Kazbeki marsad on siin kindlasti täis. Lõpuks peab üks kinni. – Gamardžoba! – Da ja tebe ne gamardžoba, sadis! Kuda jedeš? Armeenlane. Peatselt saan teada, et tüüp on kaks päeva tagasi Moskvas ülemusega tülli pööranud ja nüüd on tal hirmus kiire Jerevani saada. Raha olla otsas, aga bensiiniga peaks napilt Jerevani välja vedama. Magamatusest ogar, vahepeal veel äragi eksinud ja lisaks hirmul et Tbilisist läbi sõita ei oska. Vladikavkazis oli palunud öösel end tuttaval läbi linna juhatada. Politsei pidas kinni, käskis tuttaval mehe magama viia ja lubas trahvi teha mõlemale kui teda öösel linna peal näeb.

Teeme söögipausi. Mina otsin välja oma kuivatatud liha, armeenlane leiva, poesingi ja suitsuvorsti. Minu liha põlgab kohe grusiinide jamaks. Hea liha olla ära solkinud. Sööme. Mis järgi jääb, käsib kõik mul ära süüa. Lahkame veel arbuusi, sel ajal kasvab maanteekraavi kivipragude vahelt meie kõrvale lõhnaõlimüüja. Locaste, Bass, sihukesed vinged firmamärgid. Kaubeldakse tubli veerand tundi, Locaste kuulub nüüd armeenlasele. Autosse istudes piserdab seda rahulolevalt endale ja seejärel kastab ka minu põhjalikult üle. Einoh, aitäh.

Mõtleme, mida Tbilisiga peale hakata. Mu uues telefonis pole netti ja Google Maps jääb ära. Ainus toimiv navi on matkajale mõeldud Locus, kus linnatänavad küll peal, aga navigeerimisfunktsioon normaalselt ei toimi. Loen talle siis kaarti, aga ühel hetkel otsustab ta omapead keerata ja ühtäkki seikleme kuskil Saburtalo elamurajoonide vahel. Pika tiiruga jõuame lõpuks Vabaduse platsile. Teen talle selgeks, et mu hostelini on siit vaid paarsada meetrit ja ma tahaks ikka väga maha minna. Ta ikka väga ei taha mind lasta. Paanika. Vaatame kaarti, tema ei saa kuraditki aru. Läheme taksojuhti otsima ja hetke pärast leidubki armeenlasest taksojuht, kes on nõus väsinud mehe linnapiirini viima. Astun hosteli poole. Hapude viinamarjade maa ootab.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s