8. päev. Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Lapuri kuru.

2016-08-17 06.27.41

Tsana

2016-08-17 06.28.00.jpg

Hommik oli võluvalt udune. Asutasin üsna kärmelt minekule ja klõpsisin teel pilte kummituskülast udus. Passisin grusiinide Geolandi kaardil olevat otselõiget, aga nagu nende trekking-kaartide puhul tavaline, on kogu info autoga sõidetamatute teede kohta seal vale. No enam-vähem kõikjal kus vaatasin, võin takkajärgi targana öelda. Sihukese kaardi ja kompassiga asusin minema läbi kahe vähekäidava kuru marsruudi kõige raskemale osale. Hää et ma seda ise ei teadnud. Otselõiget ei tulnudki, Zeskhosse marssisin mööda suurt teed. Seegi oli piisavalt järsk ja kui lõpuks külla jõudsin, oli päike juba kõrges.

Hakkasin kaaluma, kas Lapuri kuru on täna ikka jõukohane või pole ehk vaja rabistada. Igaks juhuks astusin ühte suuremasse majja, et kella küsida. Ukse peal oli noorem naine, kes mõistis mu üllatuseks täitsa ingliskeeli öelda, et kell on 11.02. Seepeale ilmus uksele noormees ja kutsus sisse. Sees oli laud juba kaetud. Kas hommiku- või lõunasöögiks, ma ei tea, aga minu ette ilmus taldrik, sinna kõvasti kartulit, mingit mõnusat baklažaanimöginat, suluguni ja pisut lihalistki. Ilmnes, et seltskonnas on kaks külalist Tbilisist, ülejäänud 6-7 inimest olid rohkem või vähem kohalikud (Zeskhos on 4 püsielanikku) ja nüüd hakkasid käima toostid, ikka hää valge veiniga, mis peremehe sõnul spetsiaalselt Kahheetiast toodud. Nõnda veeres aeg tunnikese või isegi kaks, kuni ma lõpuks vastutoostiks sõna võtsin ja taas liikuma hakkasin. Kuru all on ilusad väljad, rääkisid mehed, sinna on kilomeetrit viis, pane end seal laagrisse, homme lähed üle. Mõistlik. Karjusehüttide juurest keerad jõest eemale, sealt läheb lehmarada, edasi mööda ojasängi üles kuruni, ütles kirjeldus. OK, kõlab lihtsalt.

Hütid leidsin, keerasin. 2016-08-17 13.05.36Lehmarada justkui polnud, olid auto jäljed. Need hoidsid üsna mu vasakule käele jääva harja ligi. Vaatasin Geolandi kaarti. Rada peaks tõepoolest harja lähedalt minema. Läksin siis auto jälgi mööda. Telkimiskohti justkui oli, aga kohe taipasin, et vee olin unustanud alt jõe äärest võtta. Oli see nüüd Kahheetia veinist või muust, aga kuru väga kole ei paistnud ja otsustasin üle minna. Võsa segas küll nägemast, kus õigupoolest see kuru mu ees seisval harjal on…

Auto jäljed lõppesid peatselt voolunõvas. Siinkandis oli suve algul kõvasti sadanud ja nüüd tuli nõlvadelt alla päris vägevaid voolujälgi, uhtorge ja rusu. Asusin mööda voolunõva ülespoole teele. Nõvast sai varsti jäärak, mille kaldad olid täis tihedat, pea läbimatut võsa ja vaateväli kahanes olematuks. Jäärak läks üha sügavamaks ja järsemaks, juba tuli ette ronimislõike, mis ca 25 kg seljakotiga polnud enam mõnusad. Leidsin ühe koha, kus mõningase akrobaatikaga õnnestus jäärakust pea püstloodis nõlval välja saada. Harjani oli veel kõvasti minna, kuru täpsest asukohast polnud ikka veel korralikku ülevaadet. Pressisin edasi. Venelastel on ütlemine, et pizdets hiilib ligi märkamatult. Nii täpselt läkski. Ühel hetkel jõudsin punkti, kus tekkis ülevaade kurust. Ilmnes, et olin juba kurusadula kõrgusel, paraku sellest hea mitusada meetrit vasakul. Nõlv oli väga järsk pinnasenõlv, kus saabas pidas kehvasti, suuresti liikusin keppide toel. Käelihased põlesid. Silmasin üht nukki, kus sai seljakoti hetkeks maha võtta ja lõõtsutada. Tuli valida. Allaminekul on keppidest palju vähem tuge, selleks oli nüüd juba hilja.

2016-08-17 16.04.06

Kaugel all paistab Zeskho

Otse üles harjani paistis olevat veel sadakond meetrit üha järsemaks muutuvat pinnasenõlva.

2016-08-17 16.03.51.jpg

Siit ei saa arugi, kui järsk see jama tegelikult on

 

Kõige parema lahendusena tundus traavers paremale, kurusadula poole, aga vahepeal paistis veel üks jäärak kaljunukkide ja pea püstloodis seinaga. Otsustasin siiski viimase variandi kasuks.

2016-08-17 16.03.45.jpg

Seal see kuru on. Nii lähedal ja nii kuradi kaugel

Jäärakusse laskumisel oleksin peaaegu lahti kukkunud. Käehoidusid polnud, ainult pude pinnas, õnneks jäid jalad üsna viimasel hetkel mingil kaljunukil pidama. Edasi õnnestus lõpuks end kuru suunas järsult langevale nugateravale rohusele harjale pressida.

2016-08-17 16.41.26.jpg

Lõpuks ometi harjal

Õnneks polnud rohi märg ja saapad pidasid. Laskusin harja mööda kurusse, mis kujutas endast kitsas harjas olevat teravat sälku, kus ruumi polnud õieti seljakoti mahavõtmisekski.

2016-08-17 16.41.38.jpg

Kuskilt siit pidi tulema õige rada

Tagantjärele tean, et algselt polnudki mu viga suur – õige voolusäng läks minu valitust vaid sadakond meetrit paremalt. Töötava GPSiga oleksin ilmselt õige raja kätte saanud. Praegu lihtsalt vedas roppu moodi. Matkakepid päästsid.

2016-08-17 16.46.42.jpg

Tsenistkhali org Lapuri kurust. Roheline nõlv vasakul, kaugema harja peal on järgmise, Vatsitsveri kuru ülaosa, taustal olevat harja mööda läheb rada Sasvano järvedeni.

Kurult laskuv rada oli samuti vooluveega kitsaks kraaviks muutunud, libe ja vastik, õnneks mitte eriti ohtlik. Kukkusin ikka ja jälle, ühel hetkel käis plõks ja mu lapitud matkakepp oli taas pooleks. Puupulk ei pidanud vastu. Õnneks oli siit läinud mingi suurem grupp, tugev rada oli ees ja eksimise ohtu enam polnud. Siis laskus rada oru paremas servas olevasse ojasängi, sain taas vett ja elu läks ilusamaks. Viimaste päikesekiirtega jõudsin Tsenitskali jõeni ja lõin selle kõrgel kaldal laagri üles. Elus, raisk!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s