7. päev. Üle Zagari.

2016-08-15 18.14.04

Nüüd, kui telgi veekindel püstitamine oli käpas, ei läinud seda muidugi enam kordagi vaja

2016-08-16 06.15.42

Tüüpiline hommik. Kohvivesi läks, aga ise veel välja ronida ei raatsi

Erinevatel põhjustel palus terve hulk inimesi enne mu minekut, et hoiaksin neid teekonnal oma liikumisega kursis. Tõsi on, et soolomatkal on riskid veidi teised ja seepärast andsin lubaduse, et saadan kas FBsse või SMSina märguandeid, kuhu jõuan ja kuidas läheb (lubadus käis koos hoiatusega, et seal kus mingid riskid tekkima hakkavad, pole levi päris kindlasti). Telefon aga enam ellu ei ärganudki ja muidugi polnud mul peas ühtegi telefoninumbrit. Nõnda oli Ušgulis kui ühes marsruudi viimases suuremas asulas mul kindlasti vaja leida viis saata sõnum. Seda enam, et pidanuksin sinna jõudma juba eelmisel õhtul. Kui mõni sõnumiootajatest päevi luges, pidid tal nüüd lööma esimesed häirekellad.

Enne aga tahtsid asjad kuivatamist. Telkmantliga tugevdatud telk polnud Hadištšala ääres küll lekkinud, aga seljariided olid märjad ja kõik muugi oli taas rõske. Tempo mahavõtmiseks oli muudki põhjust. Nägin, kuidas minust vähem teel olnud, kogenumad ja kergema koormaga ukrainlased olid Ipraalis hädas jalgadega. Mul olid keerulisemad kohad ees ja sinna pidin jõudma tervena.

2016-08-16 09.05.57

Tõbras ainult teeskleb ükskõiksust. Hetk varem üritas mu sokke tuuri panna.

Hommik oli päikseline, sestap laotasin kogu kola telgi ümber kividele laiali ja nautisin olemist. Idüll lõppes suurema lehmakarja saabumisega. Neid sunnikuid võlusid mu juba üpris aromaatseks muutuvad sokid kivil ja muudki asjad ja peatselt kargasin kepiga ümber oma laagri, üritades mäletsejaid peletada ja ühtlasi kiiremini kuivavaid asju ära pakkides. Üks korralik matkasokk jäigi kadunuks.

2016-08-16 09.55.58

Ušguli küladekobar perekondliku idülli taustal

2016-08-16 10.17.47

Taga paistab Škhara, üks Gruusia kõrgemaid tippe

Ušguli on tõesti võluv paik ja kuigi olen suur turistilõksupelgur, julgen seda ikkagi väga soovitada. Päev vähemalt ja kui Škhara alla minna tahate siis kaks. Külla jõudes tegin esmalt juttu taksojuhtidega. Need pidid olema Mestiast ja mõni võis Mišat teada. Tüse grusiin mikrobussi juures märkis mu jutu küll abivalmilt üles ja lubas Mestias tegutseda, aga kahtlus jäi püsima. Vantsisin lähimasse kohvikusse, ostsin kenalt tüdrukult õlle ja uurisin taas sõnumi saatmise võimalusi. Tüdruk koos oma sõpradega vaatas mind nagu kergelt põrunut. Kõhklesin mõnda aega, kas teha hoopis päevamatk Škhara liustikule ja liikuda edasi homme, kuid loobusin lõpuks sellest mõttest. Jätsin siis seljakoti kohvikusse ja läksin küla peale kolama.

2016-08-16 10.49.15

Mägilaste pisikirikud ei meenuta millegi poolest muu Gruusia omi

Külalistemajas, mille uksel muuhulgas ilutses silt Muuseum, leidsin vana Zauri, kes oli küll pisut hädas, sest naine oli Mestiasse sõitnud ja ilma temata võttis külalisele leiva ja suluguni lauale toomine natuke aega, aga ilma ka ju kuidagi ei saanud. Temagi märkis midagi üles, helistas naisele, rääkis pojaga ja kinnitas, et mu sõnum jõuab Mišani. Poolest jutust ei saanud ta küll aru, miska polnud päris kindel, mis sõnum nüüd ikka kuhu jõuab. Kõhu sain igatahes täis.

2016-08-16 10.49.562016-08-16 10.50.192016-08-16 10.51.00

2016-08-16 10.53.18

Vana Zauri muuseum

2016-08-16 10.53.50

Jep, see on Gruusia viimaste aastate üks kuumimaid sihtpunkte. Disneylandini on veel, eee… pikk-pikk tee, isegi kui igal teisel majal on silt Guesthouse. Siiski, Tetnuldi kuurordi tarvis tahavad nad raiuda otsemaantee üle/läbi Svaneedi aheliku ja kui Tbilisist siia hakkab 9-10 või enamagi tunni asemel jõudma 3 tunniga… Kiirustage, seltsimehed unetud!

Haarasin kohvikust koti ja hakkasin astuma. Marsruudikirjeldus ütles, et Ušgulist Zeskhosse Svaneetia idaservas on pikk ja roppraske päev, mul aga oli juba lõuna käes. Ajareservi mul muidugi oli, seega eriti ei põdenud. Teeäärse võõrastemaja aial oli silt Free Wifi. Mõttevälgatuse ajel astusin sisse ja küsisin, kas ma ei saaks nende arvutit kasutada. Perepoja läpakast ja meilikontolt sain lõpuks Tallinnasse isale saata kõik mis vaja. Päikeseprillid paraku sinna lauale jäidki. Head prillid olid.

2016-08-16 13.52.00

Heinategu svaanide moodi. Pildil tundub see nõlv miskipärast palju laugem

Ušguli-Zeskho tee on karmima automatkaja unistus. Üldiselt küllalt hea, aga Zagari kuru idaküljel on kohti, kuhu pargimaasturiga ei tasu tükkida. Vaated loomulikult ilusad – ses suhtes Svaneetia tuimestab, sest koleda vaatega kohti seal õieti polegi. Jala minejale võiks see teelõik ju igavgi olla, aga minna oli tegelikult mõnus, teeäärsetel poolpüstloodis nõlvadel vikatiga heina niitvad svaanid (seal oli just heinaaeg ja töö kees igal pool) tekitasid mus sõnatut imetlust, iga nurga taga voolab uus värske veega oja. Kaunis.

2016-08-16 13.56.40

Pirakas laviinikuhik on Zagari kuru ülaosas suve lõpuni vastu pannud

2016-08-16 15.23.00

Vaade Zagari kurult ida poole

2016-08-16 15.56.38

Kaardil kasutatakse tingmärki “paved road”, mägedel oli poogen. Tegelikult küll on suvealguse vihmad kõikjal siinkandis parajat hävingut külvanud, teid uhtunud ja maastikku üksjagu muutnud.

Zagari kurult laskuma asudes hakkasid asjad korraga kiiresti muutuma. Olin juba serpentiinide alumises otsas kui taipasin, et kuskil mu jalgadel on tekkimas vill. Vahetasin saapad sandaalide vastu ja tegin Ailama alpilaagri varemete kõrval narsaaniallikal veidi pikema pausi.

2016-08-16 17.34.37

Enamvähem kõik, mis alles kunagisest Ailama alpilaagrist. Mullivesi otse maa seest.

Vaevalt olin aga liikuma saanud kui nimmekohast tuline jutt läbi käis. Raske kott oli mingi kondisema koha hellaks hõõrunud ja nüüd hakkas mingile närvile käima. Kiire öölaager oli vältimatu. Zeskho ei tulnud enam kohe kindlasti kõne alla, ilmselt tuli telgikohta otsida paari kilomeetri pärast Tsana külast.

2016-08-16 16.47.57

Zagari idanõlv on palju järsem. See pikk laskumine lõpuks haiget tegema hakkaski.

Tõtt-öelda oleksin olnud nõus tervise huvides ka mingi öömaja eest maksma. Küla servas parajasti oma poodi sulgeval grusiinil puudus aga igasugune ärisoon. Kui temalt telkimiskohta küsisin (plaan: küsin telgikohta, tema pakub mulle tuba, mina kauplen veel nati hinna üle ja asi korras), näitas ta tuimalt kõrvalolevale lepikuservale ja sellega jutt lõppes.

Lepikuserv oli aus. Telgist välja vaadates ei saanud arugi, kas tegu on suvalise Eesti kuuritaguse või Gruusiaga. Isegi sääsed olid olemas (õnneks on Gruusia mägedes alati jõemühin helitaustaks, see summutab ilge pinina). Äkki see häda-ärimehest grusiin oli tegelikult ka maskeeritud eestlane? Või avaldavad sääsed ja lepik üheskoos inimestele mingit spetsiifilist mõju? Tasuks uurimist.

No ja laagrisse asumine oleks peaaegu lõppenud katastroofiga. Telkimiskohale lähenedes astusin rohus olevasse auku, väänasin hüppeliigest (sandaalid ju!) ja lisaks kukkusin pooleks ühe matkakepi. Lappisin selle lepikust lõigatud puupulgaga ja tundus, et peab. Hüppeliiges, tundus, peab samuti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s