10. päev. Vatsitsveri kuru

Hommikul pakkisin asjad ja jätsin Migueliga hüvasti. Kirjelduse järgi pidi jõeületuseni olema umbes tunni aja tee suuremate tõusudeta ja kuna kõik oli märg, panin kohe saabaste asemel jalga sandaalid palja jala otsas. See oli rumal viga. Esiteks said teispool jõge saapad niikuinii kohe märjaks, teiseks järgnes rõve võitlus džungliga, igasugu pikad ohaka- ja lillevarred armastasid ümber jalgade väänduda ja õhtuks oli mul jalgadel korralik ja valus lööve koos üsna vastikute marrastustega. Suur rada käis vaheldumisi jõe äärt ja džunglit mööda ning kadus üsna varsti käest. Ületuskohale jõudsin läbimärja ja tigedana. Ei olnud raskele kurule hea algus.

Leidsin mõnusa ületuskoha, see läks vaevata.

2016-08-19 10.00.58.jpg

Sealt põõsatuti ülest sai mugavalt üle

Edasi ütles kirjeldus, et järgida tuleb jõesängi, kuni mingil hetkel pöörata lääne suunas. Jõgesid tuli sealt poolt paraku kaks. Panin koti maha ja läksin luurele. Ülemise lisajõe kõrget kallast mööda tundus minevat midagi rajalaadset, kuid see oli üsna nõrk.

2016-08-19 10.01.05.jpg

Vaade ületuleku kohast jõge pidi üles. Mind jäigi purema kahtlust, et sealt ülaltpoolt oleks alpi aasu pidi hoopis vähema vaevaga üles saanud

Otsustasin siiski proovida. Paarsada meetrit hiljem jälg kadus ja selleks ajaks olin jõudnud alumise, pisema ojakese kaldale kõige ropemat sorti džunglisse. Ette rutates võib nentida, et tegelikult tulnuks mul siit ojasängi laskuda ja edasi ronida. Selle asemel pöördusin alguspunkti tagasi ja asusin uut teed otsima, sedakorda väiksema lisajõe teiselt kaldalt. See oli loll viga. Peatselt võitlesin veel hullemas džunglis ja võsas. Korraks jõudsin ojasängigi ja avastasin selle äärest suure grupi jäetud raja. See paraku tuli peatselt voolusängi tagasi ja sealt uuesti väljumise kohta mul leida ei õnnestunudki. Kui siis jõudsin väiksema koseni, valisin möödaronimiseks läänepoolse, vasakkalda. ee oli jälle vale otsus. Kõrgust oli nüüd nii palju juurde tulnud, et alustaimestikku ilmus matkaja suur sõber rododendron. Rodode puitunud varred lamanduvad nimelt allamäge, et lumi neilt lihtsalt alla saaks libiseda. Rodonõlvast üles trügida on pehmelt öeldes raske. paremat mul ka üle ei jäänud. Kokku kestis see võitlus džungliga tõusu alustamisest oma 3-4 tundi. Lõpuks jõudsin kurnatuna taas oja äärde ja oma asukohast kõrgel kaldal märkasin oja orus lihtsamat liikumisteed. Sinna jõudmiseks pidin küll tublisti laskuma. Kui ma siis rohulapile maha istusin (siin hakkas suur lopsakus tasapisi taanduma), silmasin alt lähenevat hollandlaste kolmikut.

Ilmnes, et nende GPSi järgi olen täpselt õigel rajal. Rada või ei, siin ei olnud ainustki inimjälge, ainustki murtud rohuliblet. Kustkaudu radu teinud suur hobustega grupp oli läinud, jäigi teadmata. Hollandlased olid näinud mind hommikul jõge ületamas, kuid seejärel ise kõige oma GPSiga ära eksinud, mis minu jaoks oli küll tõesti õnnelik õnnetus. Edasi liikusimegi mööda ojasängi, mis tasapisi madalamaks muutus, kuni rodonõlvad ümberringi lõppesid ja eespool paistis selge paremale, lääne poole harjale viiv rajajälg.

2016-08-19 15.29.22.jpg

Lõpuks ometi ojasängist väljas, teel harjale

Tagantjärele targana tulnuks algusest saadik minna ojasängis – see tundus mulle kogu aeg hullu ideena, sest kivid olid ogaralt libedad. See oja oli ainus koht, kus mu saabastel pidamist absoluutselt ei olnud.

2016-08-19 15.29.31.jpg

Paremale, lääne suunas viis selge rajajälg

Üleval, alpi aasadel võis siin-seal eristada ka vana vankritee jälge, kuid liikuda oli nüüd imelihtne ka väljaspool rada. Ronisime kurule ja tegin lõpuks hilise lõuna. Hollandlased minuga seltsida ei soovinud ja pidasid oma lõunat teisel pool suurt kaljut. Nad hakkasid ka üsna kähku uuesti liikuma ja olid juba kurule järgneva harjalõigu lõpul, kui mina taas jalad alla võtsin. Harjarada Sasvano järvedeni on lihtne ja pööraselt ilus.

2016-08-19 17.35.30.jpg

Siit läheb rada harja mööda, keerab siis taamal olevale harjale ja laskub sedamööda Sasvano järvede juurde

Püüdsin aeglaselt liikuvad hollandlased peatselt uuesti kinni. Nende tüdrukul olid nimelt jalas libedad linnatennised ja seetõttu liikus too teosammul. Paraku hakkas lõpulaskumisel tunda andma mu hüppeliiges, mida ma küll otse väänanud ei olnud, kuid ilmselt hakkas koormust liiga palju saama.

2016-08-19 18.04.08.jpg

Rioni org

Nõnda siis jäin laagrisse ülemise järve äärde, mille vesi on sogane ja keetmata juua ei kõlba. Hollandlased laskusid hoopis ilusama väikese ja selgeveelise alumise järveni. Laager oli mul sellegipoolest ilus, taevas oli ainsa pilveraasuta ja Ghebi poolt harja tagant välja roniv täiskuu täiesti maagiline.

2016-08-19 18.24.44.jpg

Õhtu jõuab ja laagrisse asumisega hakkab kiire

2016-08-19 18.51.17.jpg

Laagri vastas üle Rioni oru veel mõned kolmetuhandesed. Aheliku taga on juba Venemaa.

2016-08-20 06.37.29.jpg

Ülemine Sasvano järv

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s