3. päev. Tagasi Mestiasse

Hommik oli imeline.

2016-08-12 05.47.16.jpg

Esimesed kiired Laila tipul

Vaade, sõbrad, on sellest kohast ikka võimas. Hommikukohvi limpsides kuulsin hääli, ilmnes, et tundmatut lääneslaavi-germaani päritolu segagrupp oli ööbinud järvede ääres ja sihtis nüüd harjal olevat kõrgemat, ristiga tähistatud kohta. Lobisesime vähe ja siis nad läksid. Jälgisin nende marsruudivalikuid mõningase hämmeldusega. Ma veel ei teadnud.

 

Harjale tuli muidugi minna. Laagrit ja suurt kotti kaasa vedada polnud mõtet, jätsin kogu kola maha ja asusin sinnapoole teele. Üsna ilmselge rada oli altpoolt näha – 40 m rusukallet, kerge tõusuga traavers kaljunukkide vahel, veel rusukallet. Miks osa ees läinud pundist selle asemel mingi kaljuakrobaatika valis, jäi mulle mõistmata. Lohakalt ronisid ka, kive kukkus kogu aeg. Taipasin kui ise sinna jõudsin. Esimene rusukalle oli ikka sama kiltkivipudi. No OK. Traavers oli ikka sama kiltkivipudi, ainult praktiliselt saviks muutunud, ogaralt libe ja sellest väljaturritavad kivid olid kõik iga hetk valmis oma kohalt lahkuma. Teine rusukalle oli sama kui traavers, ainult otse üles, iga veidi suurema nuki külge klammerdudes ja palvetades, et see püsiks seal kus ta on. Mõni õnneks püsis. Nõlval oli juba nati kraade ka, kukkuda väga ei tahtnud.

2016-08-12 07.54.27.jpg

Harjal. Siia jõuab see liustik, millest Tšalaati peatükis juttu oli.Üle selle kuru peaks saama Tšalaati oru alumisse otsa.

Harjale jõudnud, tuli mõtlemise koht. Edasi, tipuni, läks mööda harja rada, kohati lõhnas kerge ronimise järgi. Aga mina, teadagi, kardan kõrgust. Ja kui ühel pool on 100-200 m järsku kaljut Mestia poole, teisel pool oma pool kilomeetrit Ušba tsirkuse põhjani, siis ma tegelikult ei tunne end üldse õdusalt. Läksin. Siis tuli sandarm. Palju ronida polnud vaja, aga see oli juba väga “päris”. Selg vastu Ušba tsirkust. Üllatusena ei tekkinud mingit krampi. Ronisin kuhu vaja. Siis istusin keset rada maha. Matke mind koos majaga. Mina siit alla ei tule. Ülevalt tuli ees läinud grupp. Hi! Hi! Hi! Kui nad kenasti vaateväljast kadusid, ajasin püsti  ja läksin edasi. Päris tippu välja. Tekkis tahtmine see va fotokarisu ära visata. Kasutu. Ükski pilt ei anna edasi seda tunnet ja vaadet seal.

2016-08-12 08.12.29.jpg

Ušba täies ilus ja hiilguses

2016-08-12 08.17.30.jpg

Kuskil seal seda harja mööda edasi on see koht, kuhu ma minna tahtsin. Hari ise tundub täitsa kena, ehkki eesmise kaljunuki taga tuleb arvatavasti nati ronimist. Suure kotiga siia üksi tikkuda siiski ei taha.

 

Kui juba nati klõpsitud sai, olin sunnitud siiski mõtlema hakkama, mis nüüd edasi saab. Kuidas alla? Neljakäpukil? Iseendalegi üllatuseks läksin täitsa kahel jalal. Sandarmi juures laskusin kaljudel liiga palju ja avastasin, et ronimine on natuke rohkem “päris” kui peaks. Mõistus ei kadunud, käsi ei värisenud. Leidsin sobiva marsruudi ja ronisin. See kõrgusekartus on vist ikka vajadusel valitsetav. Harjalt laagrisse laskumine oli muidugi samasugune porno nagu tõus, aga lõpuks õnnestus seegi.

2016-08-12 10.53.08.jpg

Üks Koruldi järvedest

Ülejäänud päev oli igav laskumine järjest põrgulikumas kuumuses. Läksin idapoolset, suuremat teed. Ühe otselõikega, mida kaart mulle soovitas. 2000 meetrit. Jalad olid üsna ümmargused, kui ma hilisel pärastlõunal Miša juurde tagasi jõudsin. Aga see 10 minutit seal tipus oli seda väärt. Ja kuidas veel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s