Svaneetia päevik. Enne asja juurde asumist.

Istusime Tartu NKK naiste grupiga Mestias, Miša Mtšedliani juures, sõime õhtust ja harjutasime toostide ütlemist. Järg jõudis minu kätte. Ehitasin oma toosti Võssotski loole “Laul sõbrast” – et kui sõbras kahtled, vii ta mägedesse, seal näed mis ta väärt on. Toost kiideti hääks, Miša oli eriti rahul, kõrv aga püüdis lauast kellegi pisut hämmeldunud kommentaari – aga miks ta siis ise üksi käib?

Ega olnudki see retk soolona plaanis, aga asjad kujunesid üsna ootamatult just niimoodi. Mägedesse mõistlik inimene üksi ei lähe. Vähemalt mitte väljapoole korralikke turistiradu. Isegi kui oled väga hea ja kogenud, võib üksi käimisel ka tühisest äpadusest vastikult kiiresti areneda päris pizdets. Nagu peaaegu juhtuski.

Üksi käimisel on siiski omad eelised. Võid käia just nii nagu sulle sobib, sellises tempos nagu sulle sobib, teha peatusi siis kui tahad, kuulata oma keha ilma teiste omadega arvestamata. Ei pea manööverdama ümber, üle ja alt teiste inimeste söömis- ja uneharjumuste, jutukuse/vaikimise ja muude veidruste. Mitte et mul veidruste vastu midagi väga oleks. Kiiksudeta inimesed on igavad. Aga vahel on nati igavust päris mõnus. Veel ei pea sa kunagi teiste järgi ootama. See on uskumatu, kuidas vähegi suuremas grupis tekib raudselt vähemalt kolmel inimesel ürgne kutse just siis kui sa juba koti selga oled vinnanud. Ja auke on alati täpselt üks. Muidugi oled vahel ise üks neist kolmest. Üksi käies võid alati käigu pealt plaane muuta, ilma et omaenda lolluse või ebajärjekindluse pärast piinlik oleks või keegi pärast tuleks: “Ma ju ütlesin…”. Soolomatk ei jää kunagi pooleli, lihtsalt rada viiski sinna, kuhu sa lõpuks jõudsid. Kui sa muidugi polnud nii rumal, et kõik sõpradele ette välja käisid. Veel üks oluline punkt – kui oled jamas, pead muretsema ainult iseenda pärast. See on tegelikult päris suur asi. Minul võtab jala päris pahasti värisema mõte, et olen kellegi enda sabas mingi jama sisse lohistanud. Üksi keskendud iseenda päästmisele ja kõik. No ja viimaks võid rahulikult juua pool tundi telgiuksel hommikukohvi, popsida piipu ja nautida vaadet päikesetõusule (minu lemmikrituaal), ilma et keegi sulle kõik selle aja käte ja jalgadega selga taoks, sest tema, näed, peab just nüüd ja kohe pissile saama. Krt nigu kannatust poleks. Mul on rituaal pooleli.

Miinuste poole peale jääb siiski see, et siis kui oled seal, üleval, on vahel kuradimoodi mõnusam kui keegi seda ilusat hetke sinuga jagab. Aga noh, vahel juhtub, et teisi pretendente sellele hetkele pole ja elu ei saa selle pärast veel elamata jääda. No ja ilmselt on eelnevast ka mõneti mõistetav, miks neid pretendente väga palju pole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s